Muinasjutt Grandi leidmisest

Arvo Valtoni „Muinasjutt Grandi leidmisest“ on allegooriline ja mitmekihiline jutustus, mis mängib muinasjutuvormi ja filosoofilise mõtiskluse piirimail. Lugu lähtub näiliselt lihtsast süžeest – peategelane asub teele, et leida keegi või miski nimega Grand. See otsing saab kiiresti tähenduslikumaks kui pelgalt rännaku kirjeldus: see on eksistentsiaalne teekond, kus tegelik siht jääb ähmaseks, kuid liikumine selle poole kujundab peategelase enese arusaama maailmast ja iseendast. Tervikuna mõjub teos kui mõistujutt, kus iga tegelane ja olukord kannab potentsiaalset sümbolit, avades võimalusi erinevateks tõlgendusteks.

Valton kasutab teadlikult lihtsat keelt ja muinasjutulikku loogikat, ent nende taga peitub sügavam, kohati kriitiline vaade inimese seisundile. Loo struktuur on üles ehitatud episoodiliselt – teel kohtab peategelane erinevaid kujundeid ja isikuid, kes kehastavad erinevaid maailmavaateid, väärtusi või hoiakuid. Need kohtumised ei anna alati vastuseid, vaid esitavad uusi küsimusi, muutes teose üheks Valtoni filosoofilisemaks ja abstraktsemaks tekstiks. Kuigi jutt ei järgi klassikalise muinasjutu rõõmsat lõpplahendust, jääb tunda, et kõige olulisem polegi Grand ise, vaid see, mida peategelane otsimise käigus kogeb ja mõistab.

Arvo Valton (sündinud 1935) on eesti proosakirjanik, stsenarist ja esseist, kelle loomingut iseloomustab žanriline ja temaatiline mitmekesisus. Tuntuks sai ta eelkõige novellistina, kelle tekstides põimuvad realistlikud olukorrad, absurdi- ja ulmeelemendid ning filosoofiline allhoovus. „Muinasjutt Grandi leidmisest“ kuulub tema allegooriliste teoste hulka ning peegeldab huvi universaalsete teemade vastu – identiteet, vabadus, tunnetus ja otsing. See on tekst, mis ei ava end ühe lugemisega, vaid kutsub lugejat kaasa mõtlema ja omaenda „Grandi“ mõistet määratlema.