Muinasjutt Grandi leidmisest

Parimas loomeeas kirjanik kaldub siin talle iseloomulikul viisil raskesti defineeritavasse (ulmele lähedasse?) žanri:
Pikkamööda sain tagasi mõtte ja tunde. Sein oli küll turvaline, kuid ka siin ei võinud peatuma jääda, pidin otsima väljapääsu maailma, kus ma kunagi tõepoolest olin viibinud. Tahtsin pääseda tehase territooriumile, kus olin veetnud tänase elu, olin valmis minema läbi püdela savi, et jõuda inimesteni. Pärast masinate riiki ei lugenud enam Iäbipääsuluba, salapärane toodang ega Grand. Olin inimene, tahtsin süüa, magada, armastada, elada keset loodust, olla võimalikult kaugel tehispõrgust. Insener olin üksnes ametilt, ma ei tahtnud enam inimestele ehitada hiigellinnu ja masinautonoomiat.