Leidik

Arvo Valtoni romaan „Leidik“ kujutab laulva revolutsiooni eelõhtut, keskendudes aastatele 1986–1988. Teos järgib peategelase Olte käike ja toimetamisi, mis viivad ta otse toonaste suurte sündmuste keskmesse. Lugeja viiakse fosforiidisõja protestide, Hirvepargi meeleavalduse, Tartu muinsuskaitsepäevade ja loomeliitude pleenumi ettevalmistuste juurde. Romaan pakub mitte ainult ilukirjanduslikku jutustust, vaid ka omamoodi kronikat, kus saab aimu, kui tihedalt oli vabaduse taastamise eelne aeg täis rahutust ja initsiatiive. See on teos, milles sündmustiku hoog ja ühiskondlikud pinged põimuvad.

Peategelane Olte on kirjanik, kes liigub ühelt koosolekult ja algatuselt teisele. Tema ümber tekivad ja hajuvad seltskonnad, kus igaühel on oma roll ja eesmärk. Üks tegeleb kultuurinõukoguga, teine on seotud ajaloosündmuste uurimisega, kolmas tegutseb iseseisvusmõtete levitamisel. Olte jääb aga pidevaks osalejaks ja tunnistajaks, kelle kaudu avanevad lugejale erinevad hääled ja seisukohad. Teksti tihedus ja sündmuste rohkus loovad pildi ühest ajaperioodist, kus inimesed otsisid uusi võimalusi ja kus vana süsteem hakkas lagunema. Romaan jäädvustab seega ühe üleminekuaja vahetu atmosfääri.

Arvo Valton (snd 1935) on eesti kirjanik ja stsenarist, kes on viljelnud nii proosat, draamat kui ka lastekirjandust. Tema loomingut iseloomustab ühiskondlike teemade ja ajalooliste murrangute tundlik käsitlus. Valton on olnud aktiivne kultuurielus ja ühiskondlikus elus laiemalt, osaledes ka poliitilistes protsessides. „Leidik“ on tema loomingus üks neist romaanidest, kus dokumentaalne taust ja kirjanduslik kujundlikkus sulavad kokku, et anda edasi ajastu meeleolu ja inimeste igapäevast osalust suurtes muutustes.