Läbi unemaastike

„Läbi unemaastike“ on Arvo Valtoni novellikogu, kuhu on koondatud 24 lugu. Need on eriilmelised, kuid neid ühendab autori huvi inimpsüühika ja igapäevaelu varjatud tasandite vastu. Valton asetab oma tegelased situatsioonidesse, kus argine põimub ootamatuga, ja loob niimoodi mõtisklusi elu, surma, hirmu ning lootuse üle. Juttudes võib kohata nii realistlikke olustikujooniseid kui ka allegoorilisi pilte, mille kaudu avanevad sügavamad üldistused. Lühivormis peitub pinge ja tihedus, mis annab igale loole erilise kaalu ning kutsub lugejat peatuma väikeste detailide tähenduse üle.

Sisukord näitab, kui laia teemaderingi autor katab. „Kontrolltöö“, „Kool“ ja „Tagantjärele“ viitavad hariduse ja teadmistega seotud kogemustele, samal ajal kui „Kaevandus“, „Masin“ ja „Turv“ kujutavad tehnika ja töömaailma nüansse. Psühholoogiliselt laetud pealkirjad nagu „Häbi“, „Mõte“ ja „Elu“ suunavad aga lugeja sisekaemuse ja eksistentsiaalsete küsimuste juurde. „Freudistide võim“ mängib intellektuaalsete vihjete ja psühhoanalüütiliste arusaamadega, „Valge kass“ ning „Krahvitar“ toovad sisse poeetilise ja sümboolse mõõtme. Kogu lõpetavad lood nagu „Matus“, „Reis“ ja „Hetk“, mis liidavad ajalisuse ja igaviku tunnetuse. Selline vaheldusrikkus teeb kogumikust teekonna läbi eriilmeliste elumustrite.

Arvo Valton (sündinud 1935) on eesti kirjanik, kelle looming ulatub lühijuttudest romaanide ja filmistsenaariumiteni. Tema tekstides on oluline koht lühivormil, kus napp sõnakasutus ja vihjelisus loovad erilise pingevälja. Valtonit on peetud üheks eesti modernistliku novelli uuendajaks, kelle loomingus kohtuvad nii ühiskondlikud teemad kui ka psühholoogiline sügavus. „Läbi unemaastike“ on iseloomulik näide tema 1970. aastate loomingust, kus ta katsetas erinevate jutustamisviisidega ja tõi eesti proosasse korraga nii eksistentsiaalset pinget kui ka allegoorilist kujundlikkust.