Kollasteks laikudeks laguneb. Luuletused ja miniatuurid

Arvo Valtoni kogu „Kollasteks laikudeks laguneb“ ühendab endas luuletused ja miniatuurid, mis loovad poeetilise, kuid sageli karge pildi inimesest ajas ja ruumis. Tekstides põimuvad eksistentsiaalne tühjus, loodusvaatlus ja ühiskondlikult markeeritud olukorrad, kus lugejat kõnetab pigem vaikuse kõla kui sõnade rohkus. Valtonile omaselt on luule selgesõnaline ja otsekohene, kuid samas mitmetähenduslik – temaatiliselt esineb motiive ajahävingust, üksildusest ja haprast mälust, mida kannab tagasihoidlik, peaaegu kaduv kujundikeel. Luulekogus avaldub maailmatunnetus, milles helgus ja äng eksisteerivad kõrvuti, mõlemad vaoshoitud registris.

Miniatuurid, mis vahelduvad luuletustega, on olemuselt lühivormilised mõtisklused või hetkevaatlused, sageli lüürilis-iroonilised ja nappide vahenditega kommenteerivad. Need tekstid ei püüa õpetada ega põhjendada, vaid kõnelevad väikestest nihetest argireaalsuses, mis paljastavad sügavamaid tõdesid. Valton nihutab tähelepanu tavapäraselt keskpunktist kõrvale – olgu see mõni pilk aknast, ootamatu lausepoolelõpp või lihtne tegevus, mis omandab teksti sees sümboolse mõõtme. Kogu tonaalsus on lakooniline ja meditatiivne, rõhutades sõna ja vahe vaikuse vahelist pinget. Autori käekiri on peenhäälestatud ja tähelepanelik, jättes ruumi ka lugeja tõlgendusele.

Arvo Valton (snd 1935) on eesti kirjanik ja stsenarist, kelle looming ulatub lühiproosast ja luulest ulmeni. Tema töödele on iseloomulik eksistentsiaalne süvakiht, ühiskonnakriitiline taust ja vormiline distsipliin. Kuigi Valton on tuntud eeskätt novellistina, pakub „Kollasteks laikudeks laguneb“ teistsugust, vaiksemat, ent mitte vähem mõjusat pilguheitu tema loomingusse. See raamat esindab Valtoni poeetilisemat ja filosoofilisemat külge, kus tekst ei püüdle suurejoonelise avalduse poole, vaid jääb kõlama just oma tagasihoidlikkuses – nagu pealkirjas mainitud lagunev laiguke, mis siiski jääb märkamatult püsima.