Kiirustav kahetsus. Mõtteteri

Arvo Valtoni teos „Kiirustav kahetsus“ koondab mõtteteri, milles avalduvad nii autori elukogemus kui ka tema huvi inimsuhete, eetika ja eksistentsiaalsete küsimuste vastu. Väljenduslaadilt lühikesed ja tihedad tekstid kutsuvad lugejat mõtisklema, peatuma igapäevases ruttamises ning märkama peidetud tähendusi. Teoses ei püüta anda lõplikke vastuseid, vaid esitatakse tähelepanekuid ja retoorilisi küsimusi, mis laienevad üle konkreetsete olukordade, kattes erinevaid eluvaldkondi. Mõtteterad hõlmavad inimese sisemaailma, ühiskondlikke hoiakuid ja aja kulgemise paratamatust.

Autor kasutab nappi sõnastust, mille kaudu saavutab ta maksimaalse mõju. Mõned laused sisaldavad paradoksi, teised ironiseerivad levinud väärtushinnangute üle või viitavad unustatud lihtsusele. Paljud mõtteterad mõjuvad kui hetked sisemisest monoloogist, ent samas peegeldavad need ka laiemat kultuurilist konteksti. Valton ei sea end moralisti rolli, vaid tegutseb pigem vaatlejana, kes suudab eluolust välja sõeluda universaalseid mustreid. Tulemuseks on kogumik, mis ei vaja järjestikust lugemist, vaid võib saata lugejat fragmentaarselt, igal hetkel, kui tekib vajadus lühema mõtiskluse järele. Sageli toob autor fookusesse vastuolu soovi ja reaalsuse vahel, andes sellele poeetilise, kuid samas kainelt analüütilise vormi.

Arvo Valton (snd 1935) on eesti proosakirjanik ja tõlkija, kelle loominguline haare ulatub novellidest ja romaanidest filmistsenaariumite ja aforismideni. Tema tekstidele on iseloomulik peen iroonia ja keeleline täpsus, samuti süvenemine inimese psühholoogiasse ning ühiskondlike protsesside jälgimine. Valtoni mõtteterade kogumikud on osa tema laiemast püüdest jäädvustada elu nüansse selle argises ja metafüüsilises plaanis. „Kiirustav kahetsus“ sobitub sellesse püüdlusse loomulikult, olles nii kirjanduslik kui filosoofiline kommentaar oma ajale.