Kahekesi. Novelle aastatest 1967 - 1998

Arvo Valtoni novellikogu „Kahekesi. Novelle aastatest 1967–1998“ koondab teosed, mis katavad üle kolmekümne aasta pikkuse perioodi ning peegeldavad autori mitmekesist ja muutuvat loomingulist käekirja. Kogumikus leidub nii lühikesi mõtisklusi kui ka pikemaid, süvenenumaid jutustusi, mille keskmes on enamasti kahe inimese vaheline suhe – olgu see armastus, üksindus, võõrandumine või vaikne mõistmine. Valton ei paku vastuseid, vaid esitab olukordi, mille kaudu lugejal on võimalik ise tõlgendada inimsuhete haprust ja sügavust.

Tüüpiline novell kogumikus toob lugeja ette lihtsa situatsiooni, millesse on kätketud mingi eksistentsiaalne või eetiline pingeväli. Tegevus toimub sageli ajatus või vaevu määratletavas keskkonnas, mis võimaldab keskenduda sisemistele seisunditele ja vaimsetele nihketele. Valtoni lakooniline ja täpne keel hoiab emotsioonid vaos, kuid suudab samas esile kutsuda tugeva atmosfääri. Mõned tekstid kalduvad allegooria või sürrealismi poole, teised on minimalistlikud ja peaaegu dokumentaalsed. Kogumikus joonistuvad välja ka ühiskondlikud muutused, mis ulatuvad hilisest nõukogude ajast kuni uue iseseisvusaja alguseni.

Arvo Valton (s 1935) on üks eesti lühiproosa keskseid autoreid, keda iseloomustab sisekaemuslik ja psühholoogiliselt peenelt jälgiv laad. Tema loomingus põimuvad eksistentsiaalne rahutus, vaikne iroonia ja sotsiaalne tundlikkus. Lisaks kirjanikutööle on Valton olnud ka kultuuritegelane ja poliitik, kes on mõjutanud Eesti kirjanduselu laiemalt. „Kahekesi“ on hea läbilõige tema arenevast stiilist ja temaatilisest püsivusest, pakkudes nii uusi avastusi vanadele lugejatele kui ka sissejuhatust neile, kes tema loominguga alles tutvust teevad.