Põhjanaela paine. Muinasjutud

Arvo Vallikivi „Põhjanaela paine“ on omanäoline proosateos, mis põimib rahvaluulelised motiivid poeetilise kujundlikkuse ja filosoofilise süvenemisega. Raamat ei järgi tavapärast narratiivset ülesehitust, vaid on üles ehitatud kui rännak läbi eri kultuuride mütoloogilise ja tunnetusliku pärandi. Autor on ammutanud ainest Aasia ja Ameerika põlisrahvaste pärimusest, tuues esile universaalsed kujundid – taevatähed, loomad, unenäod, teekonnad –, mille kaudu inimest ja maailma mõtestatakse. Need motiivid ei ole pelgalt dekoratiivsed, vaid kannavad kaasaegsele lugejale edasi arhailise mõttelaadi tunnetuslikku sügavust.

Tekst on kihiline ja tiheda kujundikeelega, mis nõuab aeglast lugemist ja keskendumist. Vallikivi ei paku otseseid vastuseid ega selgitusi, vaid loob atmosfääri, kus lugeja ise on otsija rollis – sarnaselt rahvaluulele, kus mõistmine sünnib tihti kaudse ja metafoorse kaudu. Kogu läbiv kujund on Põhjanael, mis siin ei ole pelgalt taevaste orientiir, vaid ka vaimne telg, mille ümber keerleb inimese suhe maailmaga. Pinge selle telje ümber ei ole konflikt, vaid sisemine kaalukus – tunne, et iga sõna, iga kujund on osaline laiemas struktuuris, mille täiemõistuslik mõistmine jääb väljapoole argiteadvust.

Arvo Vallikivi on eesti kirjanik ja kultuuriloolane, kelle loomingus on olulisel kohal suuline pärimus, mütoloogiline mõtlemine ja rahvalaulule omane keeleline rütm. „Põhjanaela paine“ kuulub tema eksperimentaalsemate teoste hulka, kus ta ei lähtu mitte loo jutustamisest, vaid kujundite, meeleolude ja tunnetusliku struktuuri loomisest. Teos kutsub lugejat mitte ainult lugema, vaid ka kuulama – keelt, vaikust, tähendusi, mis jäävad sõnade taha. Nii sünnib teos, mis ei anna end kergesti kätte, kuid mis võib tundlikule lugejale avada harjumatuid vaatenurki ja tekitada kokkupuute millegi ürgse ja kestvaga.