Soome sari

Arvo Turtiaineni luuleraamat „Soome sari“ koondab reisilugusid ja meenutusi Soome maastikest ning sealsete asulate rütmidest. Pealkiri viitab nii jadale kui ka joonele, mis ühendab luuletusi tervikuks. Tekst liigub rongisõidust avanevatest vaadetest vaiksete külatänavateni ja kaldaäärsete metsade servadeni, püüdes tabada hetki ja kujundeid ilma liigse seletuseta. Autor kasutab põimitud rütmi ja kordust, et luua ühendust poeetilise mina ning äärealade vahel, kus piir on nii geograafiline kui ka sotsiaalne. „Soome sari“ valgustab lugemist vaiksel viisil, võimaldades lugejal lasta piltidel ja helidel omavahel kõlada.

Kogumik keskendub liikumisele ja kohalolule, kus iga salm kannab pealinna ja metsapurje vahelist rütmi. Luuleraamat viib lugeja kammkäigust jääl laotuvate järvedeni, meresärgisele rannaliivale ja igapäevasele töörütmile sadamas. Näiteks salmid, mis kirjeldavad talvevalgeid metsi, vahetuvad kevadiste märkide ja lehevarjude kirjeldustega, tuues esile aastaaegade muutumise rütmi. Tekstis põimuvad piirilood ja keelekimmid, mis tekitavad seoseid mineviku ning tänase päeva vahel. Autor ei hämära piiri selgust, vaid avab lugemiskogemuse, kus rida reale asetuvad sõnad on kui astmed, millest tõusta uutesse vaadetesse. Vaiksed pausid ja korduv loosung annavad ruumi mõtisklustele, luues tugeva sideme teksti ja lugeja sisemaailma vahel.

„Soome sari“ pakub lugejale katkendeid, mis kõlavad iseseisvate üksustena, kuid moodustavad koos terviku, kus piiriäärtel toimuv ja poeedi mälestused põimuvad. Kogumiku mõju tuleneb luule vormi ausast kasutamisest ja autorile omasest otsekohesusest, mis ei peida saladusi ega mineviku varjusid. Puueteta sõnastus ja selge joondatus lasevad lugejal iga salmi pilti asetada ning kuulata nende vaikset kõla. See on luuleraamat, kus read moodustavad dialoogi piiri ja raamatu vahel, jutustades nii kohalike inimeste sammudest kui ka poeedi omast – nagu rada, mis ei lõpe, vaid kulgeb edasi lugeja mõtetes ja südametunnistuses.