Uputus

Arvo Mägi romaan „Uputus“ on poliitiliselt ja eksistentsiaalselt laetud teos, mis ilmus paguluses Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandena 1954. aastal. Romaani tegevustik asetub Teise maailmasõja järgsesse aega, mil Eestit on tabanud topeltkatastroof – sõjaline häving ja sellele järgnenud Nõukogude okupatsioon. Teose pealkiri „Uputus“ viitab nii otsesele hävingule kui ka vaimsele uppumisele – olukorrale, kus rahvas ja indiviid on jäänud ilma kindlast toest, orientiiridest ja iseseisvusest. Mägi käsitleb ajastut kui sügavat moraalset kriisi, kus inimeste tõekspidamised, kuuluvustunne ja vabadus on sattunud hävingu äärele.

Romaani keskmes on inimesed, kes püüavad säilitada inimväärikust ja sisemist selgroogu ajal, mil kõik ümberringi on kaotamas mõtet ja pidepunkte. Tegelaste hulgas leidub nii pagulasi, kodumaale jäänuid kui ka neid, kes püüavad kohaneda uue võimukorraldusega. Mägi ei lahenda oma tegelaste konflikte lihtsate vastandustega, vaid esitab keeruka pildi inimesest kui otsijast ja kõhklejast, kelle moraalne tee ei ole sirgjooneline. Romaani tonaalsus on tõsine ja peegeldav, kohati peaaegu allegooriline – vesi kui sümbol uputab, puhastab, kuid ka mattub vaikusesse. Lugu ei ole mitte pelgalt mineviku kajastus, vaid kutse mõelda inimese ja rahvuse vastupanuvõimele eksistentsiaalsete jõudude surve all.

Arvo Mägi (1913–2004) oli eesti kirjanik, kriitik ja kultuuritegelane, kes pärast sõda emigreerus Rootsi. Ta kuulus Eesti pagulaskultuuri olulisimate kujundajate hulka, olles tegev ajakirjanduses, kirjanduskriitikas ja kirjastamises. Tema loomingus on olulisel kohal moraalsed küsimused ja rahvusliku identiteedi püsimine maailmas, kus senised tähendused lagunevad. „Uputus“ on üks tema silmapaistvamaid ilukirjanduslikke teoseid, mis jääb 1950. aastate pagulaskirjanduse konteksti üheks mõjusamaks katseks mõtestada sõjajärgse ajastu vaimset ja ühiskondlikku katastroofi läbi sügavalt isikliku ja samas rahvusliku prisma.