Ringid vees

Arvo Mägi romaan „Ringid vees“ käsitleb elu paguluses, keskendudes inimese sisemisele ja ühiskondlikule kohanemisele olukorras, kus minevik ja olevik põrkuvad. Pealkirjas sisalduv metafoor vihjab vaiksele, ent kaugele ulatuvale mõjule – väikese sündmuse või tunde järelkõlale, mis kandub edasi teadvuses ja suhetes. Teoses vaadeldakse mitme tegelase elu, kelle ühine nimetaja on kodumaalt lahkumine ja uues keskkonnas toimetuleku vajadus. Romaani struktuur on fragmentaarne, mitmehäälne ja peegeldav, andes edasi murtust, kuid ka katseid taastada järjepidevust ja tähendust.

Kesksel kohal on inimese vaimne pinge – kuidas jääda iseendaks võõras ühiskonnas, kuidas leida uut sisu, kui vanad tähendused on lagunenud. Dialoogid ja sisemonoloogid kujundavad karaktereid, kelle tunded – süütunne, igatsus, üksindus ja lootus – ei tarvitse alati väljenduda tegudes, kuid annavad tooni kogu teosele. Ühiskondlikud vastuolud, sealhulgas pagulaskogukonna sisemised pinged, kajastuvad isiklikul tasandil. Ajalooline kontekst on küll taustal, kuid määrab tegelaste mõttelaadi ja valikute raskuse. Nii muutuvad igapäevased olukorrad – kohtumine, kiri, vaikus – osaks suuremast küsimusest: mida tähendab olla inimene väljaspool kodu ja ajalugu, mida enam tagasi ei saa pöörata.

Arvo Mägi (1913–2004) oli eesti kirjanik, toimetaja ja ühiskonnategelane, kes kuulus sõjajärgsesse eksiilpõlvkonda. Tema looming keskendub sageli identiteedi, kuuluvuse ja mälu küsimustele. „Ringid vees“ oli üks tema varasemaid ilmunud teoseid Rootsis asutatud Eesti Kirjanike Kooperatiivi sarjas, mis koondas väljaspool kodumaad tegutsevate autorite loomingut. Mägi proosat iseloomustab psühholoogiline peenus, eksistentsiaalne vaade ja sotsiaalne tundlikkus, mis seob isikliku ja kollektiivse kogemuse üheks tervikuks. See teos kuulub tema kirjandusliku pärandi olulisemate osade hulka, olles ühtaegu ajaloodokument ja inimliku kogemuse süvenenud kujutus.