Hingede helin

Arvo Mägi novellikogu „Hingede helin“ ilmus eesti pagulaskirjanduse kontekstis, sisaldades lühijutte, mis peegeldavad sisepaguluses elava inimese mõtisklusi, mälestusi ja vaimseid rännakuid. Kogumiku lood on kirjutatud vaoshoitud ja rahulikus laadis, keskendudes eelkõige inimsuhete sisemisele dünaamikale, elu traagikale ja vaimse üksinduse motiividele. Tegelased on sageli eluõhtule jõudnud inimesed või eksistentsiaalse pöördepunkti lähedal seisvad kujud, kelle mõtted liiguvad tagasi noorusaega, kodumaale, sõjajärgsetele aastatele või tähendusrikastele hetkedele isiklikus elus. Sügav isiklikkus ja tunnetuslik läbitunnetatus muudavad need jutud isiklikeks, kuid samas ka üldinimlikeks.

Paljuski on kogumik kantud melanhoolsest, ent leplikust meeleolust. Novellid ei püüa pakkuda suuri lahendusi, vaid loovad vaikseid ruume, kus lugeja saab viibida koos tegelaste sisekõnelustega. „Hingede helin“ kui kogumiku pealkiri viitab mitte ainult vaimsele mõõtmele, vaid ka helidele ja vaikustele, mis kujundlikult tähistavad elu mälestuste ja kaotuste poolt vormitud kihistusi. Teemadering ulatub perekondlikest suhetest kodutunde otsinguteni, paguluse ja võõruse kogemustest kuni surma ja eluõhtuni välja. Autor ei kasuta teravaid kontraste ega dramaatilisi pöördeid, vaid laseb sündmustel ja mõtetel kulgeda tasa, luues teksti, mis nõuab lugejalt samalaadset vaikset kohalolu ja tähelepanu.

Arvo Mägi (1913–2004) oli eesti proosakirjanik, kes pärast Teist maailmasõda siirdus Rootsi ning kujunes üheks väljapaistvamaks eesti pagulaskirjanikuks. Tema loomingus kohtuvad klassikaline realistlik jutustamislaad ja sügav psühholoogiline tähelepanek. Mägi kirjutas valdavalt lühivorme, milles avaldus tema võime kujutada elu väikseid, ent tähenduslikke hetki. „Hingede helin“ kuulub tema hilisemasse loominguperioodi ning võtab kokku mitmeid teemasid ja meeleolusid, mis iseloomustavad autori kogu loomingut: vaikust, sisemist rahu ja leppimist, ent ka igatsust selle järele, mis jäi maha.