Sinine ateljee

Sulgesin raamatu, ja samal hetkel tõukas mind miski, nagu oleksin kuuli rinda saanud. Mingi pikk heli nagu kaja maa-aluses koobastikus. See haaras mind endasse, nagu oli haaranud too tavatu rong. Aednik oma õitsva kirsipuu taustal kaugenes järjest kiiremini. Kaugenes järjest ahenevaks laiguks, nagu oleks pidevalt vähendatud fotoaparaadi valgusava. Lõpuks jäi ta tillukeseks nagu täht taevas.Seisin Võidu väljakul taksosabas, käes rongipilet Rahumäele ja tagasi, ega suutnud meenutada, kunas, miks ja kas olin selle üldse ise ostnud. Üks violetses keebis blondiin istus rohelise silmaga taksosse, süles valge vigisev komps.1967. aasta poeemivõistlusel III auhinna saanud teos.