Sinine ateljee

„Sinine ateljee” on Arvi Siia poeetiline teos, mis pälvis 1967. aasta poeemivõistlusel III auhinna. Tekst on üles ehitatud poeemi vormis ning viib lugeja unenäolisse, sageli sürrealistlikku ruumi, kus reaalsus ja kujutlus segunevad. Teose fragmendid annavad edasi äkilisi elamusi ja mälupilte, kus tavalised argised detailid, nagu rong, taksosaba või linnaväljak, saavad ootamatult müstilise ja sümboolse tähenduse. Lugeja satub justkui paralleelsesse maailma, kus vahetuvad kujundid, helid ja valguslaigud loovad kord hüpnootilise, kord ängistava atmosfääri.

Poeem jutustab rännakust, mis toimub tegelikkuse ja alateadvuse piirimail. Kirjeldused loovad filmiliku visuaalsuse: aednik õitsva kirsipuu taustal, rongi monotoonne rütm, ootamatu kohtumine taksosabas. Kõik need killud seovad endas nii mälu, kujutluse kui ka eksistentsiaalse otsingu. Autori keelekasutus on tihe ja kujundirikas, jättes ruumi lugeja tõlgendusele ning avades poeemi eri tasanditel. See muudab teose lugemise pigem kogemuseks kui lihtsaks süžee jälgimiseks, kuna tekst kutsub kaasa tunnetama ja kujutlema rohkem, kui ta otseselt ütleb.

Arvi Siig (1938–1999) oli eesti luuletaja, tõlkija ja kirjanduskriitik. Ta debüteeris 1960. aastatel ning kuulus oma põlvkonna eksperimentaalsemate ja uuendusmeelsemate autorite hulka. Siia loomingus on märgata tugevaid mõjutusi nii sürrealismist kui ka modernistlikust poeetikast, kus argireaalsus põimub ootamatute piltide ja filosoofiliste mõtisklustega. Lisaks omaloomingule tegeles ta aktiivselt ka tõlkimisega, vahendades eesti keelde mitmeid olulisi välisautoreid. „Sinine ateljee” tähistas üht tema varasemat loomeperioodi tippu, kinnitades tema positsiooni kui julge ja omanäoline luuleuuendaja.