Purunenud poeem

„Purunenud poeem” on Arvi Siia 1971. aastal ilmunud luulekogu, mis koondab tema 1960.–1970. aastate loomingut. Raamatus leiab nii linnatemaatikat, mille kaudu autor jäädvustab oma ajastu olustikku, kui ka rännu- ja loodusluulet, kus on tunda igatsust ja otsinguid. Siia poeetiline keel on terane ja pildiline, sageli irooniline, kuid samas ka tundlik. Linnapildid, millele ta palju tähelepanu pöörab, annavad edasi rahutute ja eneseotsinguil noorte meeleolu, samal ajal kui armastusluule ja epigrammid avavad autori võimet ühendada isiklik ja universaalne kogemus lühikesse ja löövasse värsiritta.

Kogumikus peegelduvad noore luuletajapõlvkonna taotlused ja ajastu vaimne rahutus. Siig oskab siduda oma tekstides argise ja poeetilise, tuua linnamüra ja tänavapildi kõrvale isikliku tundepalangu või mõtliku eksistentsiaalse otsingu. Tema luule on sageli sotsiaalselt tundlik ja avatud, mis teeb ta hääle eriliseks just eesti luulemaastikul, kus loodus- ja rahvusromantilised motiivid olid pikka aega domineerivad. „Purunenud poeem” kannab seega endas ka murdejooni, mis rikastasid eesti luule mitmehäälsust ja lisasid sellele uusi väljendusvahendeid.

Arvi Siig (1938–1999) oli eesti luuletaja ja tõlkija, kelle loomingus mängivad olulist rolli linn, rännakud ja teravmeelne ühiskonnatunnetus. Ta sai tuntuks just oma linnateemaliste luuletuste poolest, kirjeldades 1960. aastate eluolu ja noori nende otsingutes. Lisaks originaalloomingule tõi ta eesti keelde mitmeid vene luuletajaid, sealhulgas Vladimir Majakovski ja Jevgeni Jevtušenko, olles sellega sild eesti ja vene luulemaailma vahel. Siia loomingut iseloomustab ausus ja püüe tabada oma ajastu pulseerivat rütmi, mis muudab ta tekstid väärtuslikuks nii luule kui ka kultuuriloo seisukohast.