(P)äikesevõimalused

Arvi Siigi luulekogu „(P)äikesevõimalused“ kuulub autori loomeperioodi, kus tema kujundikeel oli muutumas avaramaks ja filosoofilisemaks, säilitades siiski varasemale loomingule iseloomuliku täpsuse ja isikliku tooni. Kogu pealkiri, mis mängib sõnaga „päike“ ja sulgudes tähistatud „p“-tähega, avab juba esmalt teema, milles kõlab nii lootuse kui ka kahtluse noot. Päike ei ole Siigi tekstides üksnes elu ja valguse allikas, vaid ka tähenduslik märk – võimalikkuse, pingutuse ja sisemise valguse sümbol. Tema luule liigub argireaalsuse ja metafüüsilise otsingu vahel, tuues esile inimese igatsuse mõtestatud olemise järele maailmas, mis on sageli katkendlik ja ebakindel.

Kogumikus leiduvad tekstid ei ole emotsionaalsed pursked, vaid pigem läbimõeldud ja tasakaalustatud tähelepanekud, milles keeleline ökonoomsus kannab tugevat sisulist pinget. Siig kasutab mitmekesist kujundivara, kus loodusemotiivid, ühiskondlikud vihjed ja eksistentsiaalne tasand põimuvad tihedalt. Mõned luuletused on tugevalt isiklikud, peegeldades üksindust, kahtlust või vaikseid proteste, teised aga liiguvad üldistusvõimeliste mõtete suunas, milles kõlab soov säilitada inimväärikus ja lootus. Siigi keeles on selgelt tunda tema haridust ja kultuurilist tausta – ta suudab ühendada lihtsuse ja sügavuse, jätmata midagi liigseks ega vormiliselt ilutsevaks.

Arvi Siig (1938–1999) oli eesti luuletaja ja tõlkija, kelle loomingus põimusid isiklikud motiivid ühiskondliku tunnetusega. Ta kuulus 1960. aastate noorte kirjanduslikku põlvkonda, kes otsis väljendusvabadust keelelise täpsuse ja süvitsimineku kaudu, mitte loosunglikkuses ega välises efektis. „(P)äikesevõimalused“ kuulub tema varasema loomingu tippu, olles omal ajal tähelepanu äratanud just oma vaikse sihikindluse ja kujundilise täpsuse tõttu. See on kogu, mis ei püüa õpetada, vaid suunab lugejat nägema – nii enda sees kui maailmas –, kuidas päikesevõimalused võivad olla kaduvad, kuid mitte olematud.