Epigrammofon. Epigrammid

Arvi Siia kogu „Epigrammofon” koondab lühivormis teravmeelseid epigramme, milles autor võtab vaatluse alla nii igapäevase elu, inimloomuse kui ka ühiskondlikud nähtused. Teos on üles ehitatud vaimukate ja tihti ootamatu puändiga lühilugude põhimõttel, kus mõte on edasi antud minimaalsete vahenditega. Lugeja satub maailmasse, kus napp keeleline väljendus viib siiski mitmekihiliste tähendusteni ning pakub äratundmisrõõmu ja muiet. Epigrammid on korraga lihtsad ja keerukad: need kõlavad lühikese naljana, kuid võivad jätta pikema mõttejärje.

Kogu eripära seisneb oskuses ühendada satiir ja poeetiline täpsus. Mõned tekstid suunavad pilgu inimlikule edevusele ja nõrkustele, teised võtavad luubi alla laiemad ühiskondlikud vastuolud. Näiteks epigramm „Peegel” osutab iroonilisel moel sellele, kuidas tarbeese võib asendada vajaduse enesekuvandi järele. Just sellised väikesed, kuid täpsed tähelepanekud teevad kogumiku eriilmeliseks ja väärtuslikuks. „Epigrammofon” pakub lugejale korraga lõbu ja mõtteainet, lubades kiiret lugemist, kuid jättes pikema järelmaitse.

Arvi Siig (1938–1999) oli eesti luuletaja ja tõlkija, kelle loomingusse kuuluvad nii lüürilised tekstid kui ka satiirilised vormid. Ta tegutses alates 1960. aastatest, avaldades luulekogu ja osaledes aktiivselt kirjanduslikus elus. Siig tõlkis ka vene ja saksa luulet, tuues eesti keelde mitmeid klassikalisi ja kaasaegseid autoreid. Tema epigrammid eristuvad teise loomingu kõrval oma teravuse ja keelelise ökonoomsuse poolest. „Epigrammofon” jääb tema loometegevuses märgiliseks näiteks, kuidas napp ja täpne sõnakasutus võib avada laiemaid arusaamu inimestest ja ühiskonnast.