Neli musketäri

Arvi Korgi romaan „Neli musketäri“ on autobiograafiliste sugemetega ilukirjanduslik teos, mis toob lugejani loo neljast eesti noormehest, kelle eluteed hargnevad teise maailmasõja lõpuaastail Saksamaale, seejärel Skandinaaviasse ja Kanadasse. Teos kajastab elu paguluses, identiteedi otsinguid ja katsumusi, mis tulenevad noorte meeste kohanemisest uutes keskkondades, kus nende minevik ja juured ei oma tähendust, kuid siiski kujundavad sügavalt nende enesetunnetust. Kogu lugu on esitatud otsekoheses ja elulähedases laadis, millele on iseloomulik reportaažlik toon ja sündmusterohke kulg.

Tegelaskujud on tugevalt isikupärastatud ning kannavad edasi põlvkondlikku kogemust, mis seondub võõrsil elamise, kaotuse ja leidmise, ning pingega isikliku ja ajaloolise vahel. Rännak läbi erinevate riikide ning kohtumised erinevate saatustega inimestega annavad romaanile dünaamilise, kuid samas dokumentaalsema mõõtme. Värvikas keelekasutus, rahvalik huumor ja aus vaade keerulistele valikutele loovad realistliku, ent mitte raskepärase pildi pagulaste kogukonnast ja nende püüdlustest uues maailmas hakkama saada. Kuigi sündmustik liigub kiiresti, jäävad tegelaste elukäigud pikemalt meelde, kujunedes mitmetähenduslikeks mälupiltideks.

Arvi Kork, kodanikunimega Arvi Tinits, on eesti päritolu kirjanik, kes emigreerus sõjakeerises ning elas suure osa elust Kanadas. Tema mitmekesine elukogemus, sealhulgas teenistus Saksa lennuväe abiteenistuses ja hilisem töö politsei- ja ajakirjandusvaldkonnas, kajastub selgelt ka tema kirjandustegevuses. „Neli musketäri“ on tema esikteos, mille kaudu ta jõudis laiema eesti lugejaskonnani. Kirjaniku stiil ühendab isiklikku kogemust ja üldinimlikke teemasid, sidudes ajaloolise konteksti elujaatava hoiakuga. See muudab teose oluliseks panuseks eesti pagulaskirjandusse, jäädvustades ühe põlvkonna hääle ja liikumise sõjast rahusse, tundmatust tuntusse.