Seitse kohtupäeva

Arved Viirlaiu romaan „Seitse kohtupäeva“ on psühholoogiline ja poliitiline pagulaskirjanduse teos, mis keskendub süütunde, vastutuse ja süüdistamise teemadele Nõukogude okupatsiooni taustal. Tegevus toimub pagulaste keskel, kus kohtumõistmine ei toimu ametlikus saalis, vaid inimeste südametunnistuses ja omavahelistes aruteludes. Loo keskmes on tegelane, kelle üle peetakse seitsmepäevane „kohtuprotsess“ – mitte juriidilises, vaid moraalses tähenduses. Iga päev avab uue tahke tema minevikust, paljastades järk-järgult keerukaid valikuid ja otsuseid, mille tulemusel on ta jõudnud olukorda, kus tema ausus ja lojaalsus seatakse kahtluse alla.

Viirlaid kasutab vaheldumisi sisemonolooge, vestlusi ja meenutusi, et tuua esile erinevad tõlgendused tõest ja õiglusest. Teos ei keskendu niivõrd konkreetsetele ajaloolistele sündmustele, vaid sellele, kuidas need mõjuvad üksikisikule ja kogukonnale. Lugeja ees hargneb mõtteline kohtusaal, kus vaieldakse süü ja süütuse üle ilma selgete vastusteta. Tõde on killustunud, sõltuv vaatenurgast ja mälestustest, mida moonutab aeg ning inimsuhete haprus. Sellise ülesehituse kaudu peegeldab romaan sügavat sisemist konflikti, mida kogesid paljud, kes olid sunnitud sõja ja repressioonide tõttu kodumaalt lahkuma.

Arved Viirlaid (1922–2015) oli eesti pagulaskirjanik, kelle loomingus kohtuvad autobiograafilised motiivid ja üldinimlikud teemad. Ta võitles Teises maailmasõjas Soome vabatahtlike üksuses ning emigreerus hiljem Kanadasse, kus ta töötas ajakirjaniku ja kirjanikuna. Viirlaid on tuntud oma jõulise ja samas tundelise kirjutamislaadi poolest. Tema romaanid käsitlevad eksistentsiaalseid küsimusi, vabaduse ja vastutuse vahekorda ning eksiili mõjusid inimese identiteedile. „Seitse kohtupäeva“ on selles reas üks olulisemaid teoseid, kus eetiline dilemmade põimumine isikliku kogemusega annab lugejale sügava, mõtisklema kutsuva elamuse.