Ristideta hauad 2. osa

„Ristideta hauad” teise osa sündmustik jätkub seal, kus esimene osa pooleli jäi, keskendudes metsavendade argipäevale ja nende traagilisele võitlusele. Teos avab lähivaates relvastatud vastupanu ja sellega kaasnenud pinged nii lahingutes kui ka tagalas. Oluliseks jooneks on põimunud isiklikud saatusekeerdkäigud, kus võitlus ellujäämise nimel on tihedalt seotud perekondlike sidemete ja isiklike valikutega. Autor kirjeldab olukordi, kus inimeste moraal pannakse proovile ning kus iga otsus võib tähendada elu või surma.

Selles romaani osas tõuseb keskmesse Taavi Raudoja perekonna lugu. Taavi on sunnitud ohverdama oma poja elu, et tagada ellujäämine endale ja oma kaaslastele. Selline käik annab loole sügava traagilise mõõtme, rõhutades metsavendluse olemuslikku karmust ja lootusetust. Samal ajal on tekstis näha ka lootusekiiri ja võitluse õigustust, sest vastupanuliikumist esitletakse kui vältimatut sammu rahvusliku eneseväärikuse ja vabaduse säilitamisel. Nii põimuvad romaanis isiklik ja ühiskondlik, tuues lugejani pildi ajast, kus perekondlike sidemete ja isamaa kaitse vahel tuli teha valusaid valikuid.

Arved Viirlaid (1922–2015) oli eesti kirjanik, kelle loomingus on kesksel kohal rahvuslik vastupanu, sõjajärgne saatus ja pagulaskogemused. Ta lahkus Eestist Teise maailmasõja lõpuaastail, elas Saksamaal, Inglismaal ja alates 1953. aastast Kanadas. Viirlaidi tuntumad teosed, nende hulgas „Ristideta hauad”, käsitlevad sõja ja okupatsiooni mõjusid eesti rahvale. Tema realistlik ja samas sügavalt isiklik jutustamislaad püüab talletada nii kannatusi kui ka lootust, muutes tema teosed oluliseks osaks eesti pagulaskirjandusest ja rahvusliku mälu kandjaks.