Ristideta hauad 1. osa

Arved Viirlaiu romaan „Ristideta hauad“ on üks olulisemaid väliseesti kirjanduse teoseid, mille esimene osa ilmus 2009. aastal uuesti väljaande „Eesti lugu“ sarjas Eesti Päevalehe ja Akadeemia koostöös. Esmakordselt nägi teos trükivalgust 1952. aastal Rootsis. Romaan kujutab Eesti metsavendade traagilist saatust pärast Teist maailmasõda ning süüvib nende inimlikku mõõtmesse – hirmu, lootuse ja väärikuse ristumiskohtadesse. Tegevustik keskendub 1944. aasta sügisele ja sellele järgnenud ajale, mil paljud eestlased, kes ei olnud valmis leppima Nõukogude võimu taastulemisega, otsustasid varjuda metsa ja hakata relvastatud vastupanu osutajateks.

Romaani keskmes on grupi meeste elulood, kelle kaudu Viirlaid uurib okupeeritud rahva psühholoogilist olukorda. Tema jutustus ei idealiseeri metsavendi, vaid toob esile nende moraalsed dilemmad, kaotusevalu ja lootusetuse, mis samas ei hävita nende sisemist väärikust. Kirjanik käsitleb ka külaelanike, perede ja kogukonna suhtumist neisse meestesse, näidates, kuidas vägivald ja alandus vormivad suhteid. Viirlaiu lakooniline ja siiras stiil võimaldab lugejal tunnetada, mida tähendas iseseisvuse kaotus ja mis hinnaga võis jääda truuks oma väärtustele.

Arved Viirlaid (1922–2015) oli eesti kirjanik, kes põgenes 1944. aastal Saksamaa kaudu Inglismaale ja hiljem Kanadasse. Tema loomingus on keskne koht Eesti saatuse käsitlemisel sõja ja okupatsioonide ajastul. Viirlaiu teosed on kantud sügavast isiklikust kogemusest, olles nii autobiograafilised kui ajalooliselt tundlikud. „Ristideta hauad“ on Viirlaiu tuntuim romaan, mis tõlgiti mitmesse keelde ja pälvis tähelepanu ka väljaspool Eesti kultuuriruumi. Tema loomingut on sageli iseloomustatud kui eetilise vastupanu kirjandust, mille sõnum püsib aktuaalsena ka tänapäeval.