Ristideta hauad 1. osa

Arved Viirlaiu romaan „Ristideta hauad. 1. osa“ on üks olulisemaid eesti pagulaskirjanduse teoseid, mis käsitleb Teise maailmasõja lõpu ja järgneva okupatsiooniaja traagilisi sündmusi noorte meeste saatuse kaudu. Romaani keskmes on eesti leegionärid, kes satuvad Nõukogude vägede kätte vangi ja keda ootavad ees metsad, laagrielu, ülekuulamised ja sisemine võitlus ellujäämise nimel. Lugu avab haaravalt nende meeste moraalseid dilemmasid, kaotatud kodumaa igatsust ja vaimset kurnatust olukorras, kus valikuid määrab võõras võim ja tulevik paistab määramatu. Esimeses osas rajatakse alus tegelaste karakteritele ja nende omavahelistele suhetele, mis arenevad järgnevas köites edasi traagiliste sündmuste taustal.

Viirlaid ei keskendu pelgalt sõjalis-poliitilisele sündmustikule, vaid loob detailse psühholoogilise portree noortest meestest, kelle elu katkestab ajalugu. Kirjeldustes põimuvad dokumentaalsed viited tegelikkusele ja autori isiklikud kogemused Teise maailmasõja päevilt, mille tulemusel sünnib autentsust ja sügavust kandev jutustus. Keel on napp ja pingestatud, vaheldumisi lüüriline ja jõuline. Tegevustik kulgeb aegamisi, lubades lugejal süveneda nii välisesse kui sisemisse konflikti. Esile tõusevad küsimused lojaalsusest, reetmisest, sõprusest ja inimeseks jäämisest olukorras, kus inimesel pole võimu oma saatuse üle.

Arved Viirlaid (1922–2015) oli eesti kirjanik ja luuletaja, kes emigreerus sõja järel Kanadasse, kus avaldas suure osa oma loomingust. Ta kuulus nende pagulaskirjanike hulka, kes käsitlesid Nõukogude okupatsiooni, küüditamisi ja metsavendlust teemadena, mis kodumaal olid kümneid aastaid keelatud. „Ristideta hauad“ ilmus esmakordselt 1952. aastal Torontos ning 1991. aasta kodumaine väljaanne tähistas seda, et raamat jõudis lõpuks lugejateni Eestis. Viirlaid kirjutas tugeva eetilise laenguga proosat, mille keskmes oli inimese väärikus totalitaarsete süsteemide purustavas masinavärgis. Tema looming kuulub eesti kirjanduse lähiajaloo olulisteks tunnistusteks.