Arved Haug. Laule

Arved Haugi kogu „Laule”, mis ilmus 1982. aastal kirjastuses Eesti Raamat, koondab valiku autori sõnaloomingust, mille keskmes on laulusõnad, kirjutatud kas olemasolevatele viisidele või loodud potentsiaalselt muusikaliseks esituseks. Kogumik on temaatiliselt ja tonaalselt kooskõlas nõukogude aja kultuurilise raamistikuga, milles rõhutati optimismi, töö ja kodumaa väärtustamist ning elulähedust. Haug on selles teoses esindatud eelkõige kui poeet, kelle tekstid on seotud esituspraktikaga – olgu selleks solistid, koorid või rahvalikud muusikakollektiivid.

Tekstid on vormilt rütmilised ja selge ülesehitusega, sageli riimis ja stroofides, mis toetavad muusikalist seadmist. Luule kujundikeel on lihtne ja mõistetav, vältides liigseid metafoore või keerulisi sümboleid. Olulisel kohal on loodusmotiivid, aastaaegade vaheldumine, kodu- ja perekonnateemad, aga ka kergelt idealiseeritud igapäevane tööelu. Mõnedes tekstides peegelduvad sentimentaalsed või romantilised hoiakud, kuid alati vaoshoitult ja mõõdukalt. Haugil õnnestub ühendada rahvalik meloodilisus isikupärase keelekasutusega, mis muudab tema tekstid kergesti laulmiseks sobivaks ja kasutatavaks erinevates kultuurikontekstides.

Arved Haug (1923–1996) oli eesti ajakirjanik, toimetaja ja laulusõnade autor, kelle looming ulatub raadiotööst kuni populaarsete laulutekstideni. Tema panus Eesti levimuusikasse seisneb eelkõige oskuses luua selgeid ja meeldejäävaid tekste, mis sobitusid hästi 20. sajandi teise poole muusikakultuuriga. Kogu „Laule” esindab seda pärandit, jäädes samas ka kirjanduslikuks dokumendiks ühest kultuuriloolisest ajajärgust, kus sõna ja viis olid tihedalt seotud ning tekst kandis endas nii esteetilist kui ideoloogilist ülesannet.