Arved Haug. Laule

Arved Haugi kogu „Laule“ koondab valiku luuletusi, mille keskmes on laululine väljenduslaad ja rahvalaululik lihtsus. Tegemist ei ole otseselt laulusõnade kogumikuga muusikalises mõttes, vaid pigem luulevormis mõtisklustega, mille rütm ja kujundikeel sobituvad hästi laulustruktuuriga. Haug kasutab nappi, ent täpset keelt, viies tähelepanu lihtsatele, kuid sügavate allhoovustega teemadele nagu kodumaa, loodus, inimene ja igapäevaelu rütm. Luuletused on lüürilised ja helged, sageli narratiivse alatooniga ning keskenduvad väikestele hetkedele ja tunnetele, mis kõnelevad suuremast kogemusest.

Kogus leidub nii riimilisi kui vabavärsilisi tekste, kuid neid ühendab meloodiline rütm ja sõnastuse kõlavus. Paljud luuletused on üles ehitatud refräänide või korduste abil, mis loovad laulu- või rahvalaulu meeleolu. Mitmetes tekstides ilmneb side maastiku ja loodusmärkidega, kusjuures Haug kasutab neid mitte ainult dekoratiivse taustana, vaid tunnetuslike seisundite edastamiseks. Tema lüürika on tagasihoidlikult emotsionaalne, ilma dramaatiliste kõrghetkedeta, ent seda tugevam on selle mõju argise ja püsiva väärtustamise kaudu. Kogu sobib nii vaikseks lugemiseks kui ka esituslikuks tõlgendamiseks, jättes mulje ajatusest ja rahulikust süvenemisest.

Arved Haug (1904–1996) oli eesti luuletaja ja kirjanduskriitik, kelle loomingus põimuvad rahvalaululine traditsioon ja modernistlikud otsingud. Tema luule on sageli olnud varjus teiste ajastu tuntumate autorite kõrval, kuid Haugile omane vaikne täpsus ja väljenduslik distsipliin on pälvinud hinnangu kui järjekindlalt omanäoline hääletus. „Laule“ on tema üks isikupärasemaid kogusid, mis näitab teda luuletajana, kes väärtustab sõna kõla ja lause lihtsat ilu, olles truuks eesti lüürika tasakaalukale ja tundlikule traditsioonile.