Ülima õnnelikkuse kogudus

„Ülima õnnelikkuse kogudus” on romaan, mis viib lugeja kaasa India lähiajaloo valupunktidesse ja inimlike suhete haprusesse. Teos kujutab erinevaid tegelasi, kes on sattunud poliitiliste ja sotsiaalsete vapustuste keerisesse, kuid kes otsivad ikka ja jälle võimalust ellu jääda, armastada ja uskuda paremasse homsesse. Lugu kulgeb läbi Delhi tänavate, kus vastamisi põrkuvad erinevad eluilmingud ja ühiskonnakihid, ning liigub edasi Kašmiri, kus vabadusvõitlejate maailm ja isiklikud saatused põimuvad. Romaan ei piirdu ühe vaatenurgaga, vaid pakub mitmekihilist pilti inimestest, kelle elu on ühiskond ja ajalugu räsinud, kuid kes ei kaota lootust.

Teose jutustamislaad on vahelduv, ulatudes sosinal esitatud ülestunnistustest kuni valulike hüüatusteni. See vaheldus annab tekstile erilise rütmi ja tõstab esile inimliku kogemuse intensiivsust. Lugeja ette tuuakse korraga intiimseid armastuslugusid, ühiskondlikku ebaõiglust ja poliitilist võitlust. Just see segu isiklikust ja poliitilisest muudab romaani eriliseks ja tõstab ta esile kui ühe olulisema kaasaegse kirjandussündmuse. Autor suudab siduda terava ühiskonnakriitika ja poeetilise tundlikkuse, luues teose, mis on korraga valus ja lootusrikas.

Arundhati Roy on rahvusvaheliselt tuntud India kirjanik ja esseist, kes pälvis ülemaailmse tuntuse oma esikromaaniga „Väikeste Asjade Jumal”, mis võitis Bookeri preemia. Ta on sündinud 1961. aastal ja õppinud arhitektuuri, kuid pühendus seejärel kirjutamisele. Roy on lisaks ilukirjandusele avaldanud ka arvukalt poliitilisi esseid, milles käsitleb keskkonnaküsimusi, sõjalisi konflikte ja inimõigusi. Tema loomingut iseloomustab terav ühiskondlik vaade, mida saadab poeetiline väljenduslaad. „Ülima õnnelikkuse kogudus” kinnitab, et Roy on jäänud truuks oma pühendumusele tuua esile hääled, mida muidu ei kuulataks, ning siduda isiklik kogemus laiemate poliitiliste ja ajalooliste protsessidega.