Aleksander Läte. Monograafia

Artur Vahteri monograafia „Aleksander Läte“ on esimene ulatuslik käsitlus ühest Eesti muusikakultuuri alusepanijast, heliloojast ja ühiskonnategelasest. Teos kujutab Lätest kui mitmekülgset kultuuriloo tegelast, kelle tegevus ulatus kaugemale muusikalisest loomingust ning kelle roll rahvusliku ärkamise ja professionaalse muusikahariduse rajamisel oli määrava tähtsusega. Monograafia rajab oma jutustuse dokumentidele, kirjavahetustele, ajaleheartiklitele ja kaasaegsete meenutustele, andes põhjaliku ülevaate nii Läte elukäigust kui ka loomepärandist.

Raamat jaguneb kronoloogiliselt järjestatud peatükkideks, mis käsitlevad Läte päritolu, haridusteed Saksamaal, tegevust Tartus ja Tallinnas, ning eriti tema panust Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (toonase Kõrgema Muusikakooli) asutamisse. Eraldi vaadeldakse ka tema heliloomingut, milles segunevad rahvusromantiline stiil ja saksapärased mõjud. Vahter analüüsib teoseid koorimuusikast kuni klaveripalu ja orkestritöödeni, rõhutades Läte soovi siduda muusika rahvuskultuuri arendamisega. Kriitilist tähelepanu pälvib ka tema vähene mõju hilisemas professionaalses muusikaelus, mille põhjusi autor seletab ajalooliste ja isikulooliste tegurite kaudu.

Artur Vahter oli muusikateadlane ja -kriitik, kelle sulest ilmus mitmeid uurimusi eesti muusikaloost, eriti selle kujunemisjärgust 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Tema kirjutamislaad on põhjalik, ent samas kergesti jälgitav, mis muudab monograafia sobivaks nii erialainimesele kui ka kultuurihuvilisele lugejale. „Aleksander Läte“ ei ole ainult portree ühest heliloojast, vaid ka sissevaade perioodi, mil eesti muusika identiteet oli alles kujunemas ning helilooja roll selles protsessis määratult oluline.