Kui ma olin väiksekene

Artur Rinne mälestusteraamat „Kui ma olin väiksekene“ on südamlik tagasivaade autori lapsepõlvele ning varajasele noorusajale, kus esiplaanil on Tallinna linn oma tänavate, hoovide ja argiste inimestega. Teos toob lugejani fragmente elust 20. sajandi alguskümnendite Eestis, keskendudes kodusele kasvukeskkonnale, koolielule ja mängudele, mis iseloomustasid tollast lapsepõlve. Rinne läheneb teemadele detailitäpselt ja siiralt, otsides tähendust igapäevaste juhtumiste kaudu – olgu selleks kelgutamine talvel, esimene kontsert või kohtumine mõne mõjujõulise täiskasvanuga. Raamat ei idealiseeri minevikku, kuid on kirjutatud tänutunde ja soojusega.

Rinne tekstid on vormilt lihtsad, kuid sisult selgepiirilised. Iga peatükk toimib kui omaette miniatuur, mis avab ühe episoodi või koha, olgu selleks koolitee Kopli liinide vahelt või suvised seiklused maal vanaema juures. Autori jutustamislaadis on lauljale omast rütmi- ja kõlataju, mis muudab mälestused ladusalt loetavaks. Lapse vaatenurk on säilitatud veenvalt, ent vahel põimitud täiskasvanu elukogemuse ja mõistmisega, mis lisab tekstidele sügavust. Kuigi raamat on kirjutatud nõukogudeaegses kontekstis, jäävad keskseks siiski universaalsed teemad: perekond, sõprus, kasvamine ja identiteedi kujunemine.

Artur Rinne (1910–1984) oli tuntud eesti laulja, kes pälvis armastuse oma meloodilise hääle ja rahvalähedase esinemislaadiga. Vähem teatakse teda kirjutajana, ent „Kui ma olin väiksekene“ tõestab, et Rinne oskas sama soojalt ja sisendusjõuliselt kõnetada ka lugejat. Tema lapsepõlvemälestused on samavõrd kultuurilooline dokument kui ka isiklik tagasivaade ühele kadunud ajastule. See on raamat, mis pakub äratundmisrõõmu vanemale lugejale ning võimalust nooremale põlvkonnale heita pilk sellesse, kuidas üks laps kord maailma nägi, kui kõik oli uus, suur ja avastamist väärt.