Puru kuningriigi lood 2. osa

Artur Jurini „Puru kuningriigi lood“ teise osa keskmes on väljamõeldud ruum, mis järgib oma sisemist loogikat ja reegleid. Tegemist ei ole järjestikuse romaaniga, vaid kogumikuga, milles iga lugu toimib iseseisvalt, kuigi taustsüsteem ja korduvad tegelased loovad kaudse sidususe. Kuningriigi kujutus ei toetu konkreetsele ajaloolisele ega geograafilisele alusmudelile, vaid lähtub olukordadest, mille kaudu kujutatakse võimu, igapäevase elu ja inimestevaheliste suhete erinevaid vorme. Lood varieeruvad ulatuselt ja tonaalsuselt, ulatudes tõsimeelsetest olukordadest kergelt absurdsete või nihestatud juhtumiteni, kus tähtis ei ole mitte sündmus ise, vaid selle esituse viis.

Jutustused ei järgi klassikalist ülesehitust ega püüa viia lugejat selgete järeldusteni. Tegelased ilmuvad pigem rollikandjatena kui arenevate isikutena; nende kaudu esitatakse olukordi, mille mõte avaneb vahetult tegevuse kaudu. Dialoogid ja kirjeldused on lakoonilised, rõhutades toimuvat, mitte sisemaailma. Autor ei anna moraalseid hinnanguid ega selgita motiive, vaid kujutab olukordi, mille mõte sõltub lugeja valmisolekust näha tähendusi väljaspool otsest sündmustikku. Puru kuningriik ei ole stabiilne ega püsiv struktuur, vaid muutuv ja episoodiline, kus iga jutt loob ajutise korra, mis järgmisel leheküljel juba hajub.

Teose lugemine eeldab valmidust katkestusteks ja variatsioonideks. Koherentse maailmapildi asemel pakutakse vaheldust ja kordusi, mille kaudu ilmneb Puru kuningriigi kui kontseptsiooni tähendus – see ei ole koht, vaid meetod, mille abil vaadelda inimsuhteid, võimu ja absurdset reaalsuse tunnetust. Teine osa ei sulge tsüklit ega ava uut peatükki, vaid jätkab liikumist samas rütmis, pakkudes mitte tervikut, vaid järjestikuseid häälestusi, mis ei taotle lahendust, vaid kohalolu hetkes.