Siuru-raamat

Artur Adsoni „Siuru-raamat“ on mälestustepõhine teos, mis avab ühe olulise peatüki Eesti kirjandusloos – Siuru rühmituse sünni, arengu ja sisemised pinged. Raamat ei ole pelgalt tagasivaade, vaid ka analüütiline käsitlus, milles autor ühendab isikliku kogemuse kultuuriloolise vaatega. Teose keskmes on Siuru – 1917. aastal asutatud kirjandusrühmitus, mille liikmete hulka kuulusid lisaks Adsonile ka Marie Under, Henrik Visnapuu, Friedebert Tuglas, Johannes Semper ja August Gailit. Adson püüab mõista, kuidas rühmitus sündis, millised vaimsed ja sotsiaalsed jõud seda mõjutasid ning miks selle teekond jäi lühiajaliseks, kuid kultuuriliselt mõjukaks.

„Siuru-raamat“ koosneb portreedest, päevikumärkmetest, meenutustest ja kommentaaridest, milles Adson avab rühmituse liikmete loomelaadi, iseloome ja omavahelisi suhteid. Eriti keskne koht on Marie Underil, kelle elukaaslane ja hilisem abikaasa Adson oli. Samas ei jää tagaplaanile ka ülejäänud Siuru liikmete loominguline kirg, isiklikud konfliktid ja mõtteerinevused. Autor ei idealiseeri möödunut, vaid oskab nähtut kujutada ausalt ja nüansseerivalt, tuues esile nii inspiratsiooni kui rivaliteedi hetki. Erilist tähelepanu pööratakse ka rühmituse vastuvõtule tollases ühiskonnas ja selle kohale kirjandusväljal.

Artur Adson (1889–1977) oli eesti luuletaja, kriitik ja mälestustekirjanik, kelle loominguline tee kulges paralleelselt Marie Underi omaga. Pärast Teist maailmasõda emigreerus ta Rootsi, kus jätkas kirjutamist ning kultuuriloolise mälu hoidmist. „Siuru-raamat“ on tema panus kirjandusajaloo talletamisse, milles isiklik mälestus muutub ajalooliseks dokumendiks. Adsoni keel on tundlik ja detailitäpne, pakkudes lugejale võimalust mõista nii Siuru rühmituse sisemist dünaamikat kui ka selle tähendust eesti kultuuriloos. Raamat on väärtuslik nii kirjandushuvilisele kui ka ajaloo vastu huvitatuile, pakkudes mitmekihilist pilku ühte lühikesse, kuid intensiivsesse loomeperioodi.