Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes

Artur Adsoni mälestusteraamatute triloogia „Neli veskit“, „Väikelinna moosekant“ ja „Ise idas – silmad läänes“ koondab tema meenutused lapsepõlvest ning kujunemisaastatest. „Neli veskit“ jutustab autori varasest elust, lapsepõlvemaastikest ja esimestest kogemustest, mis jätsid jälje tema hilisemale mõtlemisele. „Väikelinna moosekant“ keskendub väikese linna igapäevaelule ning toob esile kohaliku kultuurilise õhustiku, kus kasvav noormees oma identiteeti otsis. Kolmandas osas „Ise idas – silmad läänes“ jõuab autor oma noorukiea ja varase täiskasvuse kogemusteni, käsitledes nii õpinguid, tööelu kui ka esimest kokkupuudet laiemate ideede ja kultuuriliste vooludega.

Kokku moodustavad need teosed isikliku ja detailirohke pildi Eesti ühiskonnast 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni. Mälestustest avaneb tollane argielu, kohalike inimeste hoiakud ja väärtused ning laiemad ühiskondlikud muutused, mis tasapisi Eestit kujundasid. Adsoni käsitlusviisis põimuvad kodused ja harjumuspärased olukorrad suurte ideeliste ja poliitiliste muutustega, mis jõudsid väikese inimese ellu tihtipeale kaudselt, kuid olid siiski sügava mõjuga. Nii loob see triloogia ühtaegu intiimse isikliku loo ja ajaloolise peegelduse omaaegsest elukeskkonnast.

Artur Adson oli luuletaja, proosakirjanik, teatrikriitik ja kultuuritegelane, kes kuulus nii Siuru kui ka Tarapita rühmitusse. Tema looming oli mitmekülgne, hõlmates luulet, näidendeid ja mälestusproosat. Suurt osa elust veetis ta paguluses, kus jätkas kirjutamist ja kujunes oluliseks eesti kultuurimälu hoidjaks. Adsoni mälestused on väärtuslikud nii kirjandusliku stiili kui ka ajaloolise tõendusmaterjalina, sest need vahendavad läbilõiget ajast, mil Eesti alles otsis oma kohta Euroopas ning kultuurilised ja poliitilised suundumused põimusid üksikisiku elukäiguga.