Lahkumine. Ülestähendusi viimasest aastatosinast

Artur Adsoni mälestusteraamat „Lahkumine. Ülestähendusi viimasest aastatosinast“ on isiklik ja ajalooliselt kõnekas pilguheit eesti kultuuri- ja poliitikaelu murrangulistesse aastatesse enne ja pärast Teist maailmasõda. Kirjutatud paguluses ning ilmunud 1951. aastal kirjastuses Orto, keskendub teos autori isiklikele läbielamistele ja tähelepanekutele ajavahemikul, mil Eesti iseseisvus lagunes, järgnes okupatsioon ja eksiilielu. Teos ei ole üksnes tagasivaateline jutustus, vaid ka sisemine eneseanalüüs, kus isiklik lein riigi kaotuse üle põimub kultuurilise vastutuse ja mälu säilitamise püüdega.

Adson esitab oma ülestähendusi päevikulikus vormis, kus ajajoonele kantud sündmused vahelduvad mõtiskluste, kirjelduste ja isikliku leinaga. Raamatus tuleb esile tema abielu luuletaja Marie Underiga, kodumaa igatsus ja katkematu side eestluse vaimse maailmaga, isegi siis, kui füüsiline seotus Eestiga oli katkenud. Suurt tähelepanu pöörab ta kultuurielu rollile paguluses ja intellektuaalse pärandi hoidmisele. Poliitilised kommentaarid ja kriitiline hoiak nii nõukogude okupatsiooni kui ka lääne passiivsuse suhtes on kirjutatud läbimõeldult, ent emotsionaalselt vaoshoitud keeles, mida iseloomustab Adsonile omane täpsus ja mõtteerksus.

Artur Adson (1889–1977) oli eesti kirjanduse ja kultuuriloo tähtkujusi: luuletaja, kirjanduskriitik, teatriinimene ja Marie Underi elukaaslane. Tema loomingut iseloomustab sügav side rahvusliku identiteedi ja kultuurilise järjepidevusega. Paguluses jätkas ta aktiivset osalust eesti kirjandus- ja kultuurielus, olles üks neid, kes hoidis elus vaimset sidet iseseisvuse ideaali ja eesti kirjakeele kestvuse vahel. „Lahkumine“ on üks tema olulisemaid memuaarteoseid, mis annab süvitsimineva pildi 20. sajandi keskpaiga eestlaste murrangulisest kogemusest – kodumaa kaotusest ja eneseleidmisest võõrsil.