Ise idas – silmad läänes. Mälestusi 1905. a. revolutsiooni ja esimese maailmasõja vaheaastaist

Artur Adsoni mälestusteraamat „Ise idas – silmad läänes“ vaatleb Eesti kultuuri- ja poliitikaelu murdelisi aastaid läbi isikliku kogemuse prisma. Teose keskmes on 1905. aasta revolutsioon ja sellele järgnenud keeruline ajajärk, mis viis esimese maailmasõjani. Adson ei piirdu üksnes sündmuste kirjeldamisega, vaid toob esile nende mõju ühiskondlikule meelestatusele, rahvuslikule ärkamisele ning intellektuaalsele elule. Tegu pole niivõrd kronoloogilise päevikuga, vaid mõtiskleva tagasivaatega noore haritlase teekonnale poliitiliste pööriste ja vaimsete otsingute keskel.

Raamatus põimuvad kirjeldused tudengielust, ametlikest ja varjatumatest vastupanuliikumistest, aga ka kohtumistest tollaste kultuuritegelaste ja seltsielu kujundajatega. Adsoni tähelepanekud on detailsed, kuid samas isikupäraselt värvitud – neid kannab soov mõista mitte ainult ajastut, vaid ka iseennast selles. Ta vaatleb inimsuhteid, ideoloogilisi erimeelsusi ja isiklikke valikuid, otsides vastust küsimusele, mida tähendas noorele eestlasele olla „ise idas“, ent unistada „läänest“. Adsoni tekstis seguneb luuleline väljendusviis realistliku olukirjeldusega, tuues esile nii lootuse kui ka pettumuse, mis saatsid tema põlvkonda.

Artur Adson (1889–1977) oli luuletaja, näitekirjanik ja kirjanduskriitik, samuti Marie Underi elukaaslane ja hilisem eluloolane. Tuntud Noor-Eesti liikumisega seotud haritlasena jäi ta eesti kultuuri teenima ka paguluses, olles üks olulisemaid eestikeelse mälu kandjaid Rootsis. „Ise idas – silmad läänes“ on tema mälestustesarja üks esimesi osi, milles põimuvad autobiograafilised seigad laiemate ajalooliste protsessidega. Teos annab väärtusliku sissevaate Adsoni kujunemisaega ja Eesti lähiajalukku, jäädes oluliseks dokumendiks ka tänapäevasele lugejale.