Elutarkus

Arthur Schopenhaueri teos „Elutarkus“ koondab mõtteid ja tähelepanekuid, mille autor kirjutas oma elu hilisematel aastatel. Filosoof ei püüa siin luua keerukat süsteemi, vaid pigem anda lugejale juhiseid ja soovitusi, kuidas elu mõtestada ja selles rahulolu leida. Tekst on segu isiklikust kogemusest, filosoofilisest kaalutlusest ja moraaliõpetusest, kusjuures tähelepanu all on inimese igapäevane toimetulek. Schopenhauer käsitleb elu kulgemist, õnne ja kannatuste vahekorda ning seda, kuidas inimene saab ise oma hoiakutega mõjutada oma olemasolu kvaliteeti.

Teoses rõhutatakse, et õnn ei seisne välises hiilguses ega materiaalses rikkuses, vaid inimese sisemises tasakaalus ja võimes leppida paratamatustega. Schopenhauer uurib inimese iseloomu rolli, suhtumist maailma ning arusaama sellest, mis on tõeliselt oluline. Raamat kõneleb ka haridusest, vabadusest ja sotsiaalsetest suhetest, näidates, kuidas elu saab sujuvamaks, kui inimene oskab oma ootusi mõõdukalt seada ja vältida liigseid pettumusi. „Elutarkus“ on mõeldud kui praktiline teejuht, mis pakub nii filosoofilisi kui ka praktilisi mõtteid neile, kes soovivad mõista elu sügavamaid mustreid.

Arthur Schopenhauer (1788–1860) oli saksa filosoof, keda peetakse üheks uusaja mõtteajaloo olulisemaks mõtlejaks. Tema peamine teos „Maailm kui tahe ja kujutlus“ käsitleb eksistentsi aluseks olevat tahet ning on mõjutanud paljusid hilisemaid filosoofe, kirjanikke ja kunstnikke. Schopenhauer oli pessimistliku maailmavaate esindaja, kuid tema hilisemates kirjutistes, sealhulgas „Elutarkuses“, on näha ka selginemist ja rahunemist, mis väljendub praktilistes soovitustes igapäevaeluks. Tema filosoofia on jätnud sügava jälje nii Euroopa kultuuriloosse kui ka eksistentsialistlikku ja psühholoogilist mõtlemist kujundanud traditsiooni.