Leitnant Gustl

Arthur Schnitzleri „Leitnant Gustl“ on psühholoogiline jutustus, mille tegevus kulgeb üheainsa öö jooksul Viinis. Teose keskmes on noor ohvitser, kes satub pärast sõnasõda pagariga olukorda, mis tema silmis tähendab au kaotust. Austria-Ungari impeeriumis valitsenud rangete auväärtuste järgi tundub talle, et tal ei jää muud väljapääsu kui enesetapp. Lugu avaneb sisemonoloogina, mis laseb lugejal jälgida peategelase mõtteid, kõhklusi ja meeleheitlikke arutlusi. See stiil loob erilise pingestatuse ja toob nähtavale inimese sisemise segaduse ning ühiskondliku surve mõju üksikisiku valikutele.

Schnitzler ei kirjelda pelgalt ühe ohvitseri isiklikku kriisi, vaid näitab läbi selle laiemat ühiskondlikku pilti. Austrias 20. sajandi alguses oli au kontseptsioon tugevalt seotud sõjaväe ja eliidi positsiooniga ning vähimgi vääratus võis tähendada isiku maine hävingut. „Leitnant Gustl“ paljastab, kui habras võib olla inimese eneseväärikus, kui see tugineb vaid välisele tunnustusele. Jutustus toob esile nii sisemise hirmu ja kahtluse kui ka ühiskondliku surve absurdsuse, muutes selle ühtaegu ajastuportreeks ja ajatu inimliku draama kujutuseks.

Arthur Schnitzler (1862–1931) oli Austria arst ja kirjanik, kes paistab silma just oma psühholoogilise proosa poolest. Ta kuulus Viini modernistide ringi ning oli Sigmund Freudi kaasaegne, kellega teda on sageli seostatud sisemonoloogi ja alateadvuse kujutamise kaudu. Schnitzleri looming keskendub sageli moraalsetele dilemmadele, inimestevahelistele suhetele ja ühiskonna varjatud pingetele. Tema teoste hulka kuuluvad lisaks „Leitnant Gustlile“ ka „La Ronde“ ja „Unenäolu“, millest viimane inspireeris hiljem Stanley Kubricku filmi „Eyes Wide Shut“. Schnitzleri panus psühholoogilise kirjanduse arengusse on püsiv ja mõjukas.