Armastuse auto

Arthur Omre novell „Armastuse auto“ kuulub tema hilisemasse loominguperioodi ja esindab hästi tema oskust siduda eluline, sageli napp kirjeldus tugeva emotsionaalse allhoovusega. Lugu kujutab pealtnäha lihtsat olukorda – ühe mehe ja naise vahelist kohtumist ning nendega seotud sündmusi –, ent selle pinnalt avaneb laiem teema: inimese vajadus läheduse ja kuuluvuse järele. Auto kui sümbol on mitmetähenduslik – see on liikumine, vabadus, samas ka midagi materiaalset ja kaduvat, mille taha kipuvad jääma emotsionaalsed vahed. Omre keskendub inimese sisemisele pingele, mille allasurumine ja kõhklus peegelduvad tegelaste vaikimises, katkendlikus suhtluses ja kergelt iroonilises alatoonis.

Loo atmosfäär on peenetundeline ja pisut nukker, samas ei puudu Omrele iseloomulik elutark huumor ja napi dialoogi kaudu esile kerkiv karakterite sügavus. Autori käekiri on selgelt äratuntav: realistlikud detailid ja napp kirjeldus, kus iga sõna on kaalutletud, loovad napilt visandatud, ent usutava maailma. Tegevus ei ole suurte sündmustega koormatud, kuid just see vaoshoitus annab loole emotsionaalse kaalu. Omre ei moraliseeri ega suru peale hinnanguid, vaid laseb tegelastel oma vaikival moel rääkida iseenda eest. Lugejale jääb ruumi tunnetada, järeldada, mõista ja ehk ka kaasa tunda.

Arthur Omre (1892–1960) oli eesti proosakirjanik, kelle loomingule on omane tugev autobiograafiline taust, täpne elutunnetus ja napp, otsekohene stiil. Tuntuks sai ta 1930. aastatel kriminaalse kallakuga realistlike romaanide kaudu, kuid tema hilisem looming, sealhulgas novellid, keskendus rohkem psühholoogilistele seisunditele ja argise elu nüanssidele. „Armastuse auto“ on üks näide tema hilise perioodi paljuski varjatud emotsioonidest kantud lugudest, kus kergelt irooniline toon varjab sügavamat inimlikku traagikat.