Võrratu puudus

Arthur Japini romaan „Võrratu puudus“ käsitleb kaotuse ja igatsuse teemat läbi ühe naise elu ja tema meeleheitliku soovi mõista armastust, mis on jäänud lõpetamata. Teose keskmes on Lucia, kuulus 18. sajandi Itaalia ooperilauljatar, kelle elu ja häält on kujundanud nii armastus kui traagika. Lugu avaneb tagasivaadetena minevikku, kus Lucia meenutab oma suhet kuulsa helilooja Giacomo Pucciniga – nende vahelise kirgliku sideme purunemist ja sellega kaasnenud vaikset hävingut. Romaan põhineb tõestisündinud isikul, ent fiktsionaliseerib tema loo tundlikult ja poeetiliselt, luues samal ajal isikliku ja ajastutundliku pildi.

Lucia hääle kaotus ja sellega kaasnev sotsiaalne hääbumine muutub metafooriks naise olemise sügavama mõõtme kaotusele. Samal ajal otsib ta tähendust mälestustes ja sõnades, mis kunagi jäid ütlemata. Romaan liigub ajas edasi-tagasi, viies lugeja nii Itaalia lavadele kui ka haiglavoodisse, kus vananev Lucia elab läbi oma elu kauneimaid ja valusamaid hetki. Tundlikult ja nüansirikkalt kirjeldab autor, kuidas mälu ja muusika võivad jääda alles isegi siis, kui inimene ise on kadumas. Loo emotsionaalne pinge kasvab vaikselt, jäädes siiski peenekoeliseks ning vältides liigset dramaatikat.

Arthur Japin (sündinud 1956) on hollandi kirjanik, kelle loomingut iseloomustab huvi ajalooliste isikute ja unustatud elulugude vastu. Tema romaanid ühendavad põhjaliku uurimistöö ja poeetilise jutustamislaadi, milles olulisel kohal on inimsuhete haprus ja identiteediotsingud. „Võrratu puudus“ on üks tema tuntumaid teoseid, mida on kiidetud eelkõige tundliku psühholoogilise sügavuse ja ajaloolise atmosfääri tabamise eest. Lucia lugu on ühtaegu lugu ühe ajastu naisest ja igavene jutustus armastusest, mis elab edasi isegi siis, kui kõik muu on vaibunud.