Viimane kummardus

Arthur Conan Doyle’i jutukogumik „Viimane kummardus“ koondab endasse kaheksa lugu, milles astub taas üles legendaarne Londoni eradetektiiv Sherlock Holmes. Need lood tähistavad omamoodi peatükki Holmes’i karjääris, sest tegevustik viib lugeja detektiivi tööelu hilisematesse aastatesse, mil ta on end justkui pensionile taandanud. Siiski pole Holmes veel täiesti eemaldunud kuritegude lahendamisest – nii satuvad ta taas kord vastamisi keeruliste juhtumitega, mis ulatuvad poliitiliste intriigide ja rahvusvahelise spionaažini. Kõigi lugude taustal tajub lugeja Suurbritannia ühiskonna pingestumist Esimese maailmasõja eelõhtul.

Eriliseks teeb kogu selle lõpulugu „Viimane kummardus“, mis erineb stiililt ülejäänud juttudest. Tegu on pigem novelliga kui klassikalise detektiivilooga ning see asetab Holmes’i tegevuse laiemasse ajaloolisse konteksti, näidates teda luurajana, kelle tegevus aitab kaasa Suurbritannia riiklikule julgeolekule. See lugu annab raamatule ka nime ning tähistab metafooriliselt Holmes’i viimast kummardust laval. Samas sisaldab kogumik ka tüüpilisemaid juhtumeid, näiteks „Bruce-Partingtoni plaanid“ ja „Kartlik klient“, kus Watsoni jutuvestjana esitatud tekstid järgivad Doyle’i varasemate lugude ülesehitust: salapärane juhtum, deduktiivne analüüs ja ootamatu lahendus.

Arthur Conan Doyle (1859–1930) oli šoti päritolu arst ja kirjanik, kelle kuulsaimaks tegelaseks jäi Sherlock Holmes. Kuigi Doyle püüdis korduvalt detektiiviloogade kirjutamisest eemalduda, nõudis publiku huvi Holmes’i tegelaskuju vastu temalt uusi lugusid. „Viimane kummardus“ ilmus inglise keeles esmakordselt 1917. aastal ning peegeldab autori püüdlust ühendada kriminull žanr laiemate ühiskondlike ja poliitiliste teemadega. Lisaks Holmes’i lugudele kirjutas Doyle ka ajaloolisi romaane, ulmelisi jutustusi ja esines aktiivselt avalikkuses, eriti hilisemas elus, mil ta pühendus spiritismi propageerimisele.