Sherlock Holmesi memuaarid

Arthur Conan Doyle’i kogumik „Sherlock Holmesi memuaarid“ koondab kaksteist jutustust, milles kuulus detektiiv Sherlock Holmes koos ustava kaaslase doktor Watsoniga lahendab mitmeid keerukaid ja kummalisi juhtumeid. Need lood on algselt ilmunud ajalehes „The Strand Magazine“ ning moodustavad Doyle’i teise Holmesi-juttude kogumiku, mis järgneb teosele „Sherlock Holmesi seiklused“. Tekstid on esitatud Watsoni vaatepunktist ning sisaldavad tuntud juhtumeid nagu „Hõbelatern“, „Reetlik tõusik“ ja „Viimane juhtum“, milles Holmes kohtub esmakordselt oma suurima vaenlase professor Moriartyga.

Kogumiku jutustused ühendavad klassikalise detektiiviloogika, viktoriaanliku ajastu atmosfääri ja Holmesi isikupärase uurimismetoodika. Igas loos puutub Holmes kokku erinevate juhtumitega – mõrvade, väljapressimiste, kadumiste ja pettustega –, mille lahendamisel tuleb appi tema harukordne vaatlusvõime, analüütiline mõtlemine ja deduktiivne loogika. Samal ajal jätkub ka Watsoni kui jutustaja areng: tema kirjeldused on muutunud detailsemaks, suhe Holmesiga usalduslikumaks ja vaatlused terasemaks. „Viimane juhtum“, kus Holmes ja Moriarty kohtuvad Reichenbachi joa juures, kujutab endast dramaatilist kõrghetke, mis oli algselt mõeldud Holmesi saaga lõpuna.

Arthur Conan Doyle (1859–1930) oli šoti arst ja kirjanik, kelle loodud Sherlock Holmesi tegelaskuju kujunes 20. sajandi üheks mõjukamaks kirjandustegelaseks. Kuigi Doyle ise püüdis mitmel korral detektiivisarjast loobuda, jäi see tema kõige tuntumaks ja armastatumaks loominguks. „Sherlock Holmesi memuaarid“ kajastavad hästi Doyle’i oskust ühendada põnevus ja psühholoogiline pingestatus, pakkudes samas ka pilku viktoriaanliku Inglismaa ühiskonda ja väärtusruumi. Need jutud on osa krimikirjanduse kuldvarast, mis on mõjutanud lugematuid autoreid ja kujundanud detektiivžanri põhimõtteid tänaseni.