Sherlock Holmesi märkmeraamat

Arthur Conan Doyle’i „Sherlock Holmesi märkmeraamat“ koondab kaksteist jutustust, mis kuuluvad detektiivilugude klassikasse ja kujutavad Holmesi tegevuse hilisemat etappi pärast tema „tagasitulekut“ eeldatava hukkumise järel. Need lood ilmusid esmakordselt ajalehes „The Strand Magazine“ ning moodustavad Doyle’i kolmanda jutukogu, mis järgneb „Sherlock Holmesi memuaaridele“. Nagu varasemates kogumikes, esinevad ka siin jutustajana doktor Watson ning tema kaudu avaneb lugejale Holmesi tööde tagamaade kõrval ka nende isiklik dünaamika, sealhulgas mõningane elutempo aeglustumine ja kogenum käsitlus juhtumitest.

Jutustused, nagu „Norwoodi ehitaja“, „Tantsijad“, „Kolme õpilase juhtum“ ja „Sekretäride liit“, viivad lugeja nii Londoni tänavaile kui ka Inglismaa äärealadele, kus mõistatuste keskmes on petuskeemid, kadumised, vargused ja identiteedimängud. Holmes tegutseb endiselt kindlameelselt, ent neis lugudes tajub ka ajastu ja meelelaadi muutumist. Doyle lubab oma tegelasel vahel mõtiskleda moraali, eetika ja inimloomuse üle. Lisaks on kogumikus „Ema Teresa juhtum“ – lugu, mis jäi Holmesi kronoloogilises järjestuses üheks viimaseks, kajastades tema tegutsemist juba pensionipõlves. Kuigi juhtumid ise on erineva kaaluga, ühendab neid terav mõistus ja vaimne iseseisvus, mida Holmes sümboliseerib.

Arthur Conan Doyle (1859–1930) oli šoti päritolu arst ja kirjanik, kelle loodud Sherlock Holmes on üks maailmakirjanduse tuntumaid tegelasi. Alguses ajaviiteks kirjutatud jutud kujunesid kiiresti lugejate lemmikuks, millest Doyle püüdis korduvalt eemalduda, ent oli lõpuks sunnitud sarja jätkama suure nõudluse tõttu. „Sherlock Holmesi märkmeraamat“ kuulub Doyle’i loomingu küpsemasse perioodi, kus detektiivilood on vormilt täpsemad ja sisult sageli mitmetähenduslikumad. See kogumik on oluline lüli Holmesi tegelaskuju arengus ning pakub klassikalise krimikirjanduse austajatele nii mõistatuste lahendusi kui ka inimloomuse peegeldust.