Leedi Sannoxi juhtum

Arthur Conan Doyle’i jutukogu „Leedi Sannoxi juhtum“ koondab valiku autori lühijutte, mis erinevad tema tuntumatest Sherlock Holmesi lugudest nii teemade kui toonilt. Tegu on pigem süngete ja õõvastavate, kohati lausa gootilike novellidega, milles domineerivad inimpsüühika varjuküljed, ootamatu moraalne pööre või traagiline lõpp. Kogumiku nimilugu „Leedi Sannoxi juhtum“ räägib meditsiinilise süžeeliiniga kättemaksuloost, kus näiliselt ratsionaalne tegevus paljastab tumedad kired. Lühivorm võimaldab Doyle’il hoida pinget tihedalt koos, luues atmosfääri, milles ebaõiglus ja saatuslikkus käivad käsikäes.

Teistes juttudes tegeldakse näiteks üleloomulike nähtuste, teaduse ja eetika piiride kompamise ning inimese sisemiste sundide kujutamisega. Doyle kasutab sageli arsti või teadlase tegelaskuju, et nihutada reaalsuse ja kujutlusvõime piire, küsides samal ajal, mis toimub inimese sees, kui ta kohtub tundmatuga või seab end ise üle piiri. Kuigi lugude ülesehitus on lihtne ja klassikaline, on nende mõju sageli rahutukstegev, jättes lugejale rohkem küsimusi kui vastuseid. Just see ambivalentsus eristab neid tema krimijuttudest, rõhutades Doyle’i kui mitmekülgse novellisti annet.

Arthur Conan Doyle (1859–1930) oli šoti päritolu arst ja kirjanik, kelle looming ulatub detektiivijuttudest ajalooliste romaanide ja ulmeliste novellideni. Kuigi ta saavutas maailmakuulsuse Sherlock Holmesi lugudega, oli tema enda kirjanduslik eelistus sageli seotud tõsisema ja eksistentsiaalsema proosaga. „Leedi Sannoxi juhtum“ näitab Doyle’i võimet luua lühivormis mõjuvaid, kõhedusttekitavaid ja samas psühholoogiliselt täpseid portreesid, kinnitades tema kohta 19. ja 20. sajandi vahetuse ühe viljakama ja mitmekesisema jutukirjanikuna. Eesti keeles ilmus see kogumik kirjastuselt Fantaasia, tutvustades Doyle’i vähem tuntud, ent sisult mõjuvaid novelle.