Varjudelt küsida võib

Arsi Albergi romaan „Varjudelt küsida võib” on realistlik käsitlus saunikute elust, keskendudes nende igapäevastele muredele, sisemistele pingeallikatele ja sotsiaalsele määratusele maaühiskonnas. Teos käsitleb ajaliselt ja olustikuliselt varasema Eesti maaelu kihti, kus saunikuks olemine tähendas enamasti tööjõulise, ent maata inimese staatust – vaesust, sõltuvust ja tihti nähtamatut eksistentsi suuremate majapidamiste äärealal. Romaan tõstabki fookusesse selle sotsiaalse klassi, kelle elu jääb sageli ajalookäsitlustes ja kirjanduses varju. Albergi käsitlus püüab selle varju alt elu esile tuua ning luua inimliku ja tunnetusliku silla lugeja ja kujutatud tegelaste vahele.

Romaanis kujunevad kesksed teemad peresuhted, töö ja väärikus, samuti võõrandumine ja vaimsed püüdlused tingimustes, kus valikuvõimalusi napib. Autori stiil on vaoshoitud, toetudes detailitäpsele olustikukirjeldusele ning psühholoogiliselt pingestatud suhete kujutamisele. Peategelaste elus kohtuvad minevikumälestused ja oleviku karm tegelikkus – küsimus, millele pole kerge vastust, on see, kas inimene saab oma olukorrast välja murda või jääb ta igavesti selleks, kellelt küsitakse, aga kellelt ei kuulda vastust. Nii kasvab romaani pealkirjas peituv kujund kandvaks motiiviks, mis osutab vaikimisele, mida sunnib peale ühiskondlik ja isiklik varjusolek.

Arsi Alberg (1913–1994) oli eesti kirjanik, kelle looming keskendus peamiselt maaelule ja tavainimese sotsiaalsele ja psühholoogilisele käsitlusele. Tema teostes on oluline koht realistlikul kujutusviisil, sisemisel vaoshoitusel ja elulähedastel konfliktidel, mida esitatakse ilma liigse draamalisuseta, kuid tugeva sisemise pingega. „Varjudelt küsida võib” kuulub tema küpsemasse loominguperioodi ning kannab iseloomulikult tema püüdu anda häält neile, kes ühiskondlikus hierarhias jäävad nähtamatuteks, kuid kes oma vaikuses ja visaduses moodustavad olulise osa rahvast ja ajaloost.