Veider armastuslugu

Arp Rullingo romaan „Veider armastuslugu“ põimib omapärasel moel argielulise romantika ja elutunnetusliku huumori. Teose keskmes on peategelane, kelle elu kulg näib esmapilgul tavaline, kuid peagi ilmneb, et suhe, millesse ta satub, kaldub harjumuspärasest kõrvale. Armastuslugu, mida ta jutustab, ei järgi ootuspäraseid mustreid – see on korraga koomiline, mõistatuslik ja kohati lausa absurdi piiril. Autor laseb tegelastel tegutseda justkui kergelt nihkes maailmas, kus tunded, igatsused ja suhted avalduvad ootamatutes vormides.

Loo käik kulgeb läbi sisekaemuste ja dialoogide, milles põimuvad realistlikud detailid ja kohati groteskne väljendusviis. Rullingo ei keskendu niivõrd armastuse ilule, vaid selle kentsakatele, vastuolulistele ja isegi piinlikele külgedele. Nii joonistub välja lugu, milles armastus on ühtaegu siiras ja küsitav, ülev ja maiselt kohmakas. Romaanis kerkivad esile üksindus, kuuluvusvajadus ja isiklikud piirid, mis loovad pinevust ja sisemist pinget. Samas säilib loos kerge ja mänguline toon, mis ei lase raskematel teemadel muutuda liialt tõsiseks või lohutuks.

Arp Rullingo, kelle loomingut on iseloomustatud kui muhedalt eksperimentaalset, tegutseb lisaks kirjutamisele ka muusika ja visuaalkunsti vallas. Tema tekstides avaldub sageli piiride kompamine nii keelelises kui ka sisulises plaanis. „Veider armastuslugu“ esindab seda loomeviisi hästi – tegu on romaaniga, mis kutsub lugejat end mitte üksnes jälgima, vaid ka tõlgendama. Rullingo keel on kujundlik ja kohati lausa mänguline, pakkudes kirjanduslikku kogemust, mis jääb meelde oma omanäolise tooni ja vaatenurga poolest.