127 tundi vangis kaljulõhes

Seal pöörab voolusäng paremale ja… ootamatu vaatepilt lülitab mu mootorisüsteemi välja. On tunne nagu oleks peakaitsmete karbis kork läbi läinud.
Taamal, siit kümmend jardi minust eespool kõnnivad külg külje kõrval kolm matkajat, üks väiksem kahest ülejäänust. Teised inimesed! Ma ei suuda seda uskuda. Kuni praeguse hetkeni polnud ma sugugi kindel, et näen kanjoni mõnda teist inimest. Neelan veesuutäie lõpuks alla ja raputan pead, katsudes kindlaks teha, kas nad lähenevad mulle või mitte. Mõistatan põgusa silmapilgu vältel, kas nad on tõesti seal. Näib, et nad lähevad eest ära.
Ruttu, Aron, kutsu neid. Nad aitavad sind.
Pean neile märku andma, enne kui nad liiga kaugele jõuavad. Proovin karjuda, kuid mu hääl jääb esimesel korral kurku kinni…
Inimtühjal Utah’ kanjonitemaal matkates tundis Aron Ralston end alati täiesti koduselt. Ent siis, ükskord keset päeva, 8 miili maugusel oma sõidukist, sügavas ja kitsas kanjonilõhes, naelutas liikuma hakanud 800-naelane kaljurahn Aroni parema käe ja randme vastu kanjoni seina. Kuus põrgulikku päeva kannatusi vee- ja toidunappuses, ilma sooja riietuseta kulgesid kohutavas teadmises, et keegi isegi ei aima, kus ta on. Ta heitis kõrvale ühe pääsemisvõimaluse teise järel. Siis aga andis sünge selgushetk talle mõtte rahnust pääsemiseks ning ühe kõige äärmuslikuma ja meeleheitlikuma teo sooritamiseks, mida inimene on suuteline ette kujutama.