Viikingite retked

„Viikingite retked“ on Aron Gurevitši kirjutatud ajalooline teos, mis avab lugejale pildi Põhja-Euroopa ühest dramaatilisemast ajastust. Raamat algab Lindisfarne’i kloostri rüüsteretke kirjeldusega 793. aastal, mida peetakse sümboolselt viikingiaja alguseks. See sündmus näitab kontrasti kloostri askeetliku vaikuse ja Põhjala sõdalaste jõhkruse vahel. Teos ei piirdu vaid sündmuste kirjeldamisega, vaid püüab seletada ka viikingite retkede põhjuseid, nende mõju Euroopa kultuurile ja poliitikale ning seda, miks just Skandinaavia rahvad kujunesid tollase Lääne-Euroopa suurimaks hirmuks ja samas ka oluliseks ühenduslüliks kaubanduses.

Raamat toob esile viikingite tegevuse laias geograafilises ulatuses. Nende retked ulatusid Briti saartest kuni Musta mere ja Bagdadi turuni välja, puudutades nii Lääne- kui Ida-Euroopat. Gurevitš analüüsib viikingite majanduslikku ja sõjalist mõju, nende panust kaubanduse arengusse, aga ka poliitilist rolli vallutustes ja riikide kujunemises. Oluline osa on pühendatud viikingite ühiskonnale, usule ja igapäevaelule, mis aitavad mõista, kuidas sündis rahvas, kes suutis mitmesajandite jooksul jätta tugeva jälje Euroopa ajalukku. Raamat on kirjutatud selgelt ja arusaadavalt, sidudes faktid jutustava ajalookirjanduse vormiga.

Aron Gurevitš (1924–2006) oli vene ajaloolane ja medievist, keda peetakse üheks keskaja sotsiaalajaloo ja mentaliteediajaloo uurimise rajajaks Nõukogude Liidus. Tema teadustöö keskendus Euroopa keskaja kultuurile, rahvapärimusele ja kollektiivsele maailmapildile. Ta püüdis tuua ajalookirjandusse uusi lähenemisviise, sidudes sotsiaalteaduste meetodeid ja antropoloogilist mõtlemist. „Viikingite retked“ on üks tema varasemaid laiemale lugejaskonnale mõeldud teoseid, milles on ühendatud uurimispõhine täpsus ja jutustav stiil. Hiljem kujunes Gurevitš rahvusvaheliselt tunnustatud teadlaseks, kelle töid tõlgiti mitmetesse keeltesse ning kelle panus Euroopa kultuuriajaloo uurimisse on jätkuvalt mõjukas.