Vikerkaar

Arnold Zweigi romaan „Vikerkaar” kuulub tema loomingulisse tsüklisse, mis käsitleb Esimese maailmasõja mõju Saksa ühiskonnale ja üksikisiku sisemaailmale. Käesolevas teoses jätkab autor sõja absurdsuse ja moraalse kaose kujutamist, keskendudes peategelase sisemistele vastuoludele ning ühiskondlikele muutustele, mis kujundasid inimese identiteeti sõjajärgses Euroopas. Tegu ei ole pelgalt sõjaromaaniga, vaid psühholoogiliselt tiheda ja mitmetasandilise looga, milles põimuvad isiklik valu, süütunne ja eksistentsiaalne segadus. Süžee liigub sõjaväljadelt tagalasfääri ning avab sealgi toimiva vägivalla ja võõrandumise dünaamika.

Romaanis kujutatud tegelased on tõetruud, sageli sisemiselt lõhestunud ja moraalse valiku ees seisvad indiviidid. Tüüpiliselt Zweigile on dialoogid mõttetihedad, sisekaemustest kantud ning peegeldavad nii ajaloolisi kui ka sotsiaalseid murranguid. „Vikerkaar” ei paku lootusrikast lunastust, vaid pigem terava realismi kaudu avanevat kriitilist pilku inimsuhetele, rahvuslikule eneseteadvusele ja vaimsele väsimusele. Sümboolne „vikerkaar” võib tähistada nii illusioonide kadu kui ka püüdlikku lootust uuele algusele, kuid see jääb ebaselgeks ja vastuoluliseks – just nagu tegelaste kogemus sõjajärgses maailmas.

Arnold Zweig (1887–1968) oli saksa juudi päritolu kirjanik ja esseist, keda tuntakse peamiselt kui humanistliku ja antitsentristliku sõjaromaani meistrit. Tema looming on tihedalt seotud 20. sajandi esimesel poolel toimunud poliitiliste ja kultuuriliste pööretega, eriti Saksamaa Vabariigi, natsismi tõusu ja sõjajärgse paguluse teemadega. Zweigi teosed on mõtestatud vastasseis vägivallale ja autoritaarsusele, otsides inimlikkust ajaloo murdepunktides. „Vikerkaar” sobitub tema loomingu üldisesse suunda, olles sisuliselt järjeks romaanile „Hingede vahetus”, kus autor jätkab samade probleemide uurimist uute nurkade alt.