Õppetund Verduni all

Arnold Zweigi romaan „Õppetund Verduni all“ kuulub tema suurejoonelisse anti-sõjaromaanide tsüklisse „Suur sõjateos“, mis käsitleb Esimese maailmasõja rinde- ja tagalavaateid sotsiaalselt tundliku pilguga. Teos keskendub noore juudi päritolu sõduri, reservleitnant Werner Bertini kogemustele, kui ta saadetakse Prantsusmaa rindele Verduni lähistele. Sõda ei ilmne siin mitte heroilise võitlusena, vaid järkjärgulise vaimse ja füüsilise lagunemisena. Bertin püüab säilitada inimlikkust olukorras, kus elul ja surmal pole enam selgeid piire, ning kus kõrgemate ülemate käsud näivad üha enam lahutatud tegelikkuse vajadustest.

Romaanis vahelduvad rindekogemused tagala- ja ideoloogiliste mõtisklustega, mille kaudu avaneb ka laiem kriitika militarismi ja natsionalismi vastu. Bertini siseheitlused, tema vaatlused kaassõdurite käitumisest ning suhetest kohalike elanikega toovad esile küsimused moraali, identiteedi ja inimlikkuse kohta olukorras, kus need väärtused on pidevalt ohus. Zweig kasutab realistlikku ja dokumentaalselt täpset stiili, et rõhutada olukordade absurdsust ja vägivalda kui igapäevast normaalsust. Sõda ei ole tema kujutuses mitte ainult poliitiline katastroof, vaid ka hinge ja arusaamade murendaja.

Arnold Zweig (1887–1968) oli Saksamaalt pärit juudi kirjanik, kes põgenes natsirežiimi eest emigratsiooni ning naasis pärast Teist maailmasõda Ida-Saksamaale. Tema looming on tugevalt mõjutatud vasakpoolsetest ideedest, sionismist ja hiljem marksistlikust maailmavaatest. „Õppetund Verduni all“ jätkab Zweigi peategelase Bertini elukäigu jälgimist, olles järg romaanile „Juhtum deserteerijaga“, ning kuulub autorile omaselt rahu, humanismi ja poliitilise äratundmise poole püüdleva kirjanduse hulka. Teos esindab ühelt poolt ajastutruudust, teiselt poolt tugevat eetilist positsiooni inimliku väärikuse kaitsel ka rinde kõige karmimates oludes.