Ja nad ei tule enam

Arnold Tuliku jutustus „Ja nad ei tule enam“ on kirjutatud 1950. aastate lõpule iseloomulikus võtmes, kus keskseks teemaks on Nõukogude Eestis aset leidnud okupatsiooniaja traagika ja vastupanuliikumine. Raamat annab pildi raskest argipäevast, mida saatis alaline hirm ja vaenlase kohalolek, kuid samas rõhutatakse kangelaslikku võitlust ja vankumatut usku paremasse tulevikku. Teos kujutab ausaid, lihtsaid inimesi, kes jäid raskusteski kindlaks oma veendumustele ja osalesid omal moel võitluses võõrvõimu vastu. See loob loo, mille eesmärk on rõhutada ideoloogilist sõnumit, ent samas ka inimlikku visadust.

Olulisel kohal on jutustuses põrandaaluste võitlejate tegevus, mida juhib lahingus raskelt haavata saanud kommunist Jaan Ilves. Kuigi ta on liikumisvõimetu, juhib ta keldrist vastupanu ja sümboliseerib seeläbi vankumatut vaimu. Noore sidepidaja Valdo Pärdi kuju lisab loole liigutava ja dramaatilise mõõtme – 12-aastane poiss, kelle vanemad hukati vaenlaste poolt, jätkab võitlust lendlehtede levitamise ja vaenlastele vastuhakkamisega. Tema teekond, sealhulgas katsumused vangilaagris, kehastab noore põlvkonna panust ja ohvreid, mis lõpevad kindla usuga vaenlase lõplikku lüüasaamisse.

Arnold Tulik (1921–1996) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingusse kuulub nii proosat kui ka publitsistikat. Tema teosed on tugevalt seotud oma aja ideoloogilise raamistikuga, keskendudes sageli Teise maailmasõja ja okupatsiooniaastate kujutamisele Nõukogude vaatenurgast. „Ja nad ei tule enam“ on näide kirjandusest, mille eesmärk oli kujundada lugejate ajaloolist mälu ja kasvatada vastupanuvõitluse heroiseeritud kuvandit. Samal ajal on teos ka inimliku vastupidavuse lugu, mis püüab jäädvustada katsumusi ja lootust traagilise ajastu taustal.