Erootika keskajal. Ihu, iha ja armastus

„Erootika keskajal. Ihu, iha ja armastus” on Arnaud de La Croix’ teos, mis ilmus eesti keeles 2001. aastal kirjastuse Kunst väljaandel. Autor uurib selles raamatus keskaja Euroopa armastuse, seksuaalsuse ja erootika käsitlust, rõhutades, et mõiste „erootika” rakendamine tolle ajastu kohta on teatud mõttes anakronism. Teos vaatleb pikka ajavahemikku 5. kuni 15. sajandini, pakkudes ülevaadet sellest, kuidas seksuaalsus põimus religiooni, moraali, kunstilise väljenduse ja ühiskondlike tavadega.

Raamatus kirjeldatakse, kuidas keskajal võisid kõrvuti eksisteerida väga erinevad nähtused: ühelt poolt karmid kiriklikud normid, teisalt aga elurõõmsad Carmina Burana laulud või trubaduuride õrnad armulaulud. Teos toob esile inimese keha ja hinge vahekorra käsitluse, milles harmoonia oli olulisel kohal. Autor kasutab tekstinäiteid, mis ulatuvad poeetilistest kujunditest kuni pikantsemate kirjeldusteni, andes seeläbi mitmekülgse pildi keskaja kultuurilisest ja vaimsest maailmast. Raamat näitab, kuidas armastus ja iha olid osa inimese eksistentsist, mida mõtestati nii ilmalikes kui ka vaimulikes kontekstides.

Arnaud de La Croix (sündinud 1949) on belgia filosoof ja kirjanik, kes on avaldanud mitmeid teoseid filosoofia, kunsti ja kultuuriloo valdkonnas. Tema kirjutistes on sage fookus Euroopa intellektuaalsel ajaloos ja kultuuriliste nähtuste süvitsi mõtestamisel. „Erootika keskajal. Ihu, iha ja armastus” kuulub tema populaarsemate tööde hulka, kuna see avab lugejale ligipääsetavas vormis keerulise, ent põneva teema, mis ühendab ajaloo, kirjanduse ja inimloomuse püsivad küsimused.