Popo ja Fifina, Haiiti lapsed

„Popo ja Fifina, Haiiti lapsed” on jutustus kahest lapsest, kelle vanemad on kolinud maalt linna uue elu otsingul. Teos jälgib õe ja venna igapäevaelu ning nende kohanemist uues keskkonnas, kus harjumuspärane külaelu asendub linna sagimise ja uute võimalustega. Lapsed avastavad ümbrust mängu, töö ja väikeste seikluste kaudu ning leiavad oma koht kogukonnas. Raamatus põimuvad pere, töö ja mäng, andes lugejale ettekujutuse sellest, kuidas laps näeb muutusi, mis on seotud kodu ja elukeskkonnaga. Autorid toovad esile lapse vahetu pilgu, mille kaudu ilmneb elu lihtsus ja samas ka selle keerukus.

Kogumiku peatükid kannavad jutustust edasi episoodide kaudu, mis avavad erinevaid tahke nii linna- kui ka maakeskkonnast. Popo ja Fifina õpivad linnaelus tundma uusi ülesandeid, kuid neile jääb omaseks side looduse ja vana koduga. Teoses on olulisel kohal nii töö tegemise õppimine kui ka mäng ja loovus, näiteks tuulelohe ehitamine või mere ääres seiklemine. „Popo ja Fifina, Haiiti lapsed” rõhutab, et lapse maailm on korraga nii mänguline kui ka täiskasvanulike kohustustega põimunud, pakkudes noorele lugejale samastumisvõimalust ja vanemale lugejale arusaama teise kultuuri argipäevast.

Arna Bontemps (1902–1973) ja Langston Hughes (1902–1967) kuulusid Ameerika kirjandusloos Harlem Renaissance’i põlvkonda, kes andsid olulise panuse afroameerika kirjanduse kujunemisse. Nad tegid korduvalt koostööd ning kirjutasid lasteraamatuid, milles soovisid tutvustada noortele lugejatele Aafrika ja Kariibi piirkonna kultuurilist mitmekesisust. Bontemps töötas lisaks ka raamatukoguhoidjana ja kirjanduse õppejõuna, Hughes aga oli tuntud eelkõige luuletajana, kes tõi afroameerika kogemuse kirjandusse rütmilises ja poeetilises vormis. „Popo ja Fifina, Haiiti lapsed” on nende ühine katse avada lastele maailma, kus kohalik eluviis ja kogukondlikud väärtused põimuvad universaalse lapsepõlvekogemusega.