Lui Vutoon

Armin Kõomägi romaan „Lui Vutoon“ algab kummastava olukorraga: peategelane Lui, tulevane turundusjuht, läheb tavalisel suvehommikul töövestlusele suurde kaubanduskeskusse, kuid avastab, et inimesi pole. Kõik muu toimib edasi – eskalaatorid liiguvad, muusika mängib ja kiirtoidurestorani köögis särisevad friikartulid. Lui otsustab jääda ja asub inimtühjas keskkonnas elama, kohanedes uue reaalsusega, milles inimesed on kadunud, aga asjad püsivad.

Romaan kujutab elu kummalises, paradoksaalses maailmas, kus küllus ja tühjus eksisteerivad korraga. Tarbimiskultuuri ja staatuse sümbolid kaotavad tähenduse, sest puudub keegi, kellele neid näidata. Armastuse asemel ilmub silikoonist peegeldusi ja üksindust, samal ajal kui taevas tiirlevad linnud jäävad vaikseteks tunnistajateks Lui päevadele. Teos on päevikulaadne sissevaade, milles põimuvad huumor, terav sotsiaalne kommentaar ja sürreaalne õhustik. See paneb lugejat mõtlema, kui palju meie maailm sõltub inimestest ja kui palju asjadest, mida loome ja mille keskel elame.

Armin Kõomägi (snd 1969) on eesti prosaist, keda iseloomustab terav pilk argipäeva paradoksidele ja ootamatutele olukordadele. Tema loomingusse kuuluvad nii novellikogud kui ka romaanid, milles sageli kohtuvad realistlikud detailid ja mänguliselt nihestatud maailmapilt. „Lui Vutoon“ pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese koha, kinnitades Kõomägi positsiooni ühe isikupärasema kaasaegse eesti autorina. Tema teosed avavad ühtaegu nii ühiskondlikke kui ka eksistentsiaalseid teemasid, tuues need lugejani omapärase ja äratuntava häälega.