Mesilasekarjus

Armand Lanoux’ romaan „Mesilasekarjus” toob lugejani detailse ja sügavalt inimliku loo mehest, kes üritab leida harmooniat nii looduse kui iseendaga. Tegu ei ole klassikalise realistliku romaaniga, vaid pigem poeetilise ja allegoorilise teosega, kus mesilased ning nende eluviis kehastavad mingil tasandil kogu eksistentsi korraldust. Peategelane, tagasihoidlik ja mõtlik mesinik, elab maailmast eraldatult, justkui omaenda väikest, aga tähendusrikast elu, mille rütmi määravad aastaring, ilm ja looduse vaikne tasakaal. Kuid välismaailm ja selle pinge imbuvad paratamatult ka tema ruumi, asetades teda eetiliste ja eksistentsiaalsete valikute ette.

Romaani jutustamislaad on vaikne ja aeglane, andes ruumi detailidele, keskkonnale ja sisekaemusele. Lanoux ei paku hoogsat süžeed ega dramaatilisi pöördeid, vaid laseb lugemisel kulgeda looduslike protsesside rütmis. Nii muutuvad mesilaste tegevus, nende hierarhia ja tööjaotus romaani sisulisteks kujunditeks, mille kaudu peegeldub inimese koht maailmas. Samas on raamatus ka ühiskonnakriitiline mõõde – küsimus tööst, väärtusest, kuulekuse ja vabaduse piiridest. Tundlik ja kujundlik keel muudab igapäevase näiliselt poeetiliseks, aga samas ka pingestatuks, sest kogu harmoonia peidab endas võimalust olla häiritud või laguneda.

Armand Lanoux oli prantsuse kirjanik ja stsenarist, kes saavutas tuntust 20. sajandi keskel. Tema loomingut iseloomustab tugev kujundlikkus, huvi väikeste inimeste ja vaiksete eksistentside vastu ning keeleline meisterlikkus. Lanoux pälvis 1963. aastal Goncourt’i preemia, mis kinnitab tema kirjanduslikku kaalu. „Mesilasekarjus” kuulub pigem tema rahulikumate ja mõtlikumate teoste hulka, pakkudes süvenemist vajavat lugemiselamust neile, kes otsivad kirjandusest vaikset, aga sügavat peegeldust inimelu ja looduse kooskõlast.