Kui meri mõõnab

Armand Lanoux’ romaan „Kui meri mõõnab“ kujutab sõjajärgse Prantsusmaa väikelinna elu, keskendudes inimsuhete haprusele ja aeglasele, ent vältimatule muutusele, mida aeg ja mälestused kaasa toovad. Lugu toimub Normandia rannikul, kus mere mõõn ja tõus kujundavad mitte ainult maastikku, vaid ka kohalike elanike mõtte- ja tundemaailma. Kesksel kohal on inimeste katse leida tasakaalu mineviku ja oleviku vahel – kuidas tulla toime kaotustega, kohaneda uute oludega ning säilitada väärikus ja lootus, kui kõik ümberringi näib olevat muutumas. Meri, kui pidevalt muutuva, ent ometi igavese jõu sümbol, raamib kogu teost nii ruumiliselt kui sümboolselt.

Romaani tegelasteks on lihtsad inimesed – kalurid, ärimehed, koduperenaised –, kelle elu mõjutab mitte ainult loodus, vaid ka ajalugu: sõda, selle tagajärjed ja mälestused. Lanoux annab igale tegelasele eraldi hääle ja vaatenurga, avades nende siseilma sageli vaoshoitud, kuid emotsionaalselt laetud kirjelduste kaudu. Teksti toon on meditatiivne ja poeetiline, milles ei ole kiirust ega dramaatilisi pöördeid, vaid pigem peenelt kujundatud sisemine pinge. Inimsuhted, sealhulgas vaikivad leppimised, vaikimisi süüdistused ja sõnatud igatsused, loovad narratiivi, mis mõjub aeglase, ent tõese elupildina. Tõus ja mõõn korduvad ka inimeste tunnetes ja otsustes.

Armand Lanoux (1913–1983) oli prantsuse kirjanik ja publitsist, kes sai tuntuks oma sotsiaalselt tundlike ja poeetilise alatooniga teostega. Ta kirjutas nii romaane, esseesid kui ka stsenaariume, olles ühtlasi aktiivne kultuuripoliitikas. „Kui meri mõõnab“ kuulub tema rahulikumate ja introspektiivsemate romaanide hulka, kus rõhk on inimesel oma keskkonnas ja mälestustes. Lanoux’ võime anda lihtsatele inimestele ja igapäevastele olukordadele sügavam tähendus teeb temast tähelepanuväärse humanistliku traditsiooni esindaja prantsuse kirjanduses.